Mis on ühist salatikontsul, talisibula juurejupil ja avokaadoseemnel? Õige, kõik nad on toidujäätmed ja visatakse prügikasti. Igati asjalik mõte oleks aga kasvatada neist hoopis uued taimed. See raamat jagab nõuandeid, kuidas panna kasvama enam kui kakskümmend vilja, kasutades selleks vaid tükikest taimest, ja mida teha, et sirguv taim hakkaks ka saaki kandma. See ongi taaskasvatamine. Porrulauk, rooma salat, peet ja teised köögiviljad ei vaja midagi erilist, et tükikesest kasvama hakata: vaid vett, mulda, valgust ja veidi hoolt. Ent kui sul pole rõdu ega aeda? Sellest pole midagi, sest piisab ka aknalauast, et kasvatada endale turgutavaid vitamiine sisaldavat värsket rohelist. Ühtlasi vähendame oma ökoloogilist jalajälge ja anname väikese panuse keskkonnahoidu. Inspireeriv ja nõuannetest pakatav raamat nii suurtele kui ka väikestele!

Käesolevas ekskursioonijuhis antakse ENSV Riiklikus Loodusmuuseumis toimunud iga aastasel näitusel sagedamini esitatud seeneliikide lühiiseloomustused. Tuuakse ka andmeid iga liigi söödavuse, olulisemate tunnuste ja tarvitusviiside kohta.

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.