«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.

"Proua Dalloway", üks Virginia Woolfi (1882-1941) tuntumaid romaane, ilmus 1925. aastal. Loo süžee on iseenesest lihtne: üks päev juunikuises Londonis, mil koorekihti kuuluv naine korraldab peo, sõja läbi teinud noormees aga sooritab enesetapu. Romaani keskmes on peategelase tunded ja mõtted, mälestused ja meenutused, kohtumised ja askeldused pealtnäha üsna argises ümbruses. Siin käsitletakse autorile nii isiklikku ja valusat teemat nagu närvihälbed, psüühiline tasakaalutus ja enesetapp. Samas välistab peategelase suhtumine surmassse sünguse ja masenduse. Surm on proua Dalloway meelest trots, katse ühendust võtta, sõnumit edasi anda.

Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas -- keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, -- pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale.Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks -- ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.

Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.