See raamat on määratud sulle, oktoobrilaste tähekese juht! Tähekese juht olla – see on austav ja meeldiv, kuid vastutusrikas ülesanne. Oktoobrilastele oled sa vanemaks sõbraks, kes aitab neil paremini mõista ümbritsevat elu, õpetab neid iseseisvalt tegutsema. Sa ei ole aga mitte lihtsalt vanem sõber, vaid peale selle veel pioneer. Käesolev raamat on sulle abiks tähekese tegevuse sisustamisel. Esimeses osas saad sa teada, miks meie maal nimetatakse nooremaid õpilasi oktoobrilasteks, nende märgist, lipust, reeglitest ja oktoobrilaste töö korraldamisest malevas. Teises osas loed tähekese tööst: huvitavatest koondustest, igapäevasest elust ja tegevusest. Kolmandas osas leiad mänge, nuputamisülesandeid, õpetusi meisterdamise kohta ja loed oktoobrilaste eakaaslastest välismaal. Raamatuga kaasneval lisalehel on mängud oktoobrilaste reeglite õppimiseks, ülesannete märgid, loto ja muu vajalik.

Vaid vähesed väljamõeldud maad on vallutanud inimeste südame ja kujutlusvõime samamoodi nagu imepärane Ozi maa. Vähemalt neli põlvkonda lapsi ja täiskasvanuid on tundnud ühtviisi rõõmu Ozi armastatud elanike imeliste seikluste üle. L. Frank Baumi 1904. aastal esimest korda ilmunud "Imepärane Ozi maa" on lugu Tipi-nimelise poisi imetabastest seiklustest teekonnal läbi Ozi paljude maade. Siin kohtub ta meie vanade sõprade Hernehirmutise ja Plekkmehega, aga leiab ka uusi sõpru – Jack Kõrvitsapea, Saepuki, Ülisuurendatud Vingermardika ja hämmastava Tragidiku. Lugu sellest, kuidas nad nurjavad õela nõia Mombi kurjad plaanid ning võidavad kindral Jinjuri ja tema neidudearmee mässu, on tänapäeval niisama põnev kui siis, mil see ligi sada aastat tagasi esimest korda ilmus.

Kuuba naiskirjanik Hilda Perera Soto on tuntud nii lastele kui täiskasvanutele määratud teoste autorina. Paar aastat enne Kuuba revolutsiooni kirjutas ta käesoleva jutu. See on seitsmeaastase neegripoisi elust, tema rõõmudest ja muredest, mängudest ja vallatustest.

"Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli. See paneb ta jälle vormi." Selline hoolitsus kuningliku koera eest, kes öösiti kuivas kuudis lamab, oli nüüd vaid minevik. See koer siin oli nälginud, lahjaks jäänud külgedega, määrdunud ning katkutud karvakasukaga, kõhualune ja saba takjanuppudest pulstis. Aga ikkagi oli ta koer, kes oli elanud armastava hoolitsuse all, nii et ta ei teadnud, mis on haigus. Ning nood aastad täis hoolitsust andsid end nüüd tunda. Ta kehaehitus oli tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev miil miili järel edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu. Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike, läbi ojade ja metsade - ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.