Naistest
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Parameetrid
| Raamatu seisukord | hea - kaaned kulunud, määrdunud, sees pastakaga allajoonimisi |
| Autor | Arthur Schopenhauer |
| Ilmumisaasta | 2001 |
| ISBN | 998578233X |
| Keel | eesti |
| Kirjastus | MÕTE |
| Köide | pehmekaaneline |
| Kujundaja | Maarja Roosi |
| Lehekülgi | 16 |
| Toimetaja | Helju Vals |
| Tõlkija | Tiiu Mikenberg |
Sarnased tooted
Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.
«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»
Austraalia kirjaniku teoses jutustab autor oma lapsepõlvest. Ta pärineb kehvast, ent rõõmsast ja üksmeelsest kodust. See kodu asub maal, ja ümbritsevat loodust kirjeldades tutvustab autor lugejat tolle kauge mandri omapäraga. Väikest alanit tabas lastehalvatus, mille tagajärjel ta jalad kaotasid liikumisvõime. Pärast kauaaegset haiglas viibimist õppis ta käima karkudega. Tugeva tahte ja visa harjutamisega suutis ta ka ujuma õppida ja hiljem koguni ratsutama. Seejuures tuli tal võidelda paljude raskustega, ent need teda ei heidutanud ja ta võitis need mehiselt. Suure soojusega räägib kirjanik oma vanematest, toredatest sõpradest ja headest tuttavatest. Eriti helge mälestus on tal jäänud isast, kes talle alati julgust ja elurõõmu sisendas. Kogu raamatule annab rõõmsa ning päikesepaistelise meeleolu kirjaniku terve, teotahteline ja aktiivne ellusuhtumine.