Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

Gide´i romaan «Valerahategijad» (1926) lahkab silmakirjalikkust ja enesepettusi. Peategelane Édouard peab päevikut, soovides kirjutada romaani tegelikkuse olemusest. Teine autor – ehk pseudoautor, sekkuv minategelane – kommenteerib toimuvat. Édouard armub oma nõosse Oliver Molinier´sse. Nende lugu näitab Gide´i arusaama konstruktiivsest homosuhtest. Paljud teemad koonduvad kompleksseks tervikuks, nii et tulemuseks pole üksnes romaan kirjutavast kirjanikust, kes kirjutab romaani kirjanikust, kes omakorda kirjutab romaani rahavõltsimisest. Valerahategijate kamba intriigid sümboliseerivad võltskaraktereid, millega inimesed end maskeerivad. Prantsuse kirjanik André Gide (1869–1951) oli ühtaegu tuntud moralist ja humanist, kelle teosed kajastavad suuresti tema enda elu. Aktiivse ühiskonnategelase ja intellektuaalina oli Gide lähedastes sõprussidemetes Oscar Wilde´iga ning eeskujuks noorele Albert Camus´le ja Jean-Paul Sartre´ile. André Gide´ile omistati 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia.