Käesolev seiklus leidis aset Vaiksel ookeanil ning seekord rändas Severin Hermann Melville'i kapten Ahabi jälgedes valget vaala otsides. Värvikas jutustamisstiil ning looduse ja kultuuri paeluv kirjeldamine muudavad selle raamatu tõeliselt nauditavaks.

Käesolev raamat kujutab endast märkmeid ühelt lõbureisilt. Kui tegemist oleks olnud mõne tõsist laadi teadusliku ekspeditsiooni kirjeldusega, oleks antud teos omandanud taolise tõsiduse, taolise põhjalikkuse ja taolise mõjuva ebaselguse, mis on nii omane seda laadi raamatutele, ent samal ajal ometi nii väga köitev.

Romaani peategelaseks on ajalooline isik Hermann Karnau, kes oli Hitleri Berliini punkri valvur ning lääneliitlaste jaoks füüreri surma esimene tunnistaja. Selle umbes kolmekümneaastase mehe jumalaks on hääl. 1940. aasta septembris koostab Hermann Karnau plaani, kuidas süstemaatiliselt uurida inimhääle fenomeni. Ta muutub fanaatiliseks kogujaks, salvestades rindel surevate sõdurite viimseid hääli. Lõpuks saab Karnaust natsionaalsotsialistide teenistuses julmi eksperimente teostav inimhääle manipulaator. Raamatu tegevus hüppab 1945. aastast 1992. aasta suvesse, mil salvestatud hääled elustavad taas mineviku.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.