Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Kreeka mütoloogias ja senises kirjanduses on Medeiat kujutatud kättemaksulise hüljatud naisena, kes tapab oma mehe ja lapsed. Romaanis (1996) on saksa nüüdiskirjanik Christa Wolf kujutatud teda teisiti. Tema Medeia on õilsameelne ja inimlik naine, kel pole aga sellele vaatamata kohta oma kahel kodumaal - Kolchises ja Korintoses.

„Võib-olla Esther“ on fiktsiooni ja autori autobiograafia piiril balansseeriv lugu, mis viib lugeja Euroopa erinevatesse nurkadesse, mäletamisradadele itta ja läände.

Victor Hugo romaan «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku don Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Vaid Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see ka lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI piiratusest ja julmusest ning sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.