Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale … Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu. 

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»

Vastabiellunud Glen ja Bessie Hyde võtavad ette hulljulge retke – nad üritavad läbida omatehtud paadiga Suure kanjoni, teisisõnu kurikuulsad Colorado jõe kärestikud. Kui see õnnestuks, oleks Bessie esimene naine maailmas, kel see korda läinud. Möödub kuu, retklejatest pole märkigi... Tõsielufaktidel põhinev romaan pole üksnes riskantse seikluse lugu; me elame kaasa kahe noore kohtumisele, nende saatuslikule armastusele, rutakale abiellumisele, mesinädalatele, milleks kujuneb see retk teadmatusse.