Kirjaniku loomingu paremikku kuuluv romaan „Naiste paviljon“ (1946) on taas Hiina-aineline. See on suure ja jõuka, vanu tavasid austava hiina perekonna lugu. Väärikas, haritud, naiselik, kõigi poolt austatud ja armastatud pereema madam Wu, nelja poja ema, otsustab 40-aastaseks saanult võtta majja konkubiini, noore naise oma mehele. Oma elu teise poole tahab ta elada iseendale. Ja tema ellu tuleb suur armastus...

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Sarja Nüüdisromaan II valiku avaraamat on Ameerika kirjaniku Michael Cunninghami (s 1952) 1999.aastal Faulkneri ja Pulitzeri auhinna võitnud romaan «Tunnid», mille aines on ammutatud inglise modernismi klassiku Virginia Woolfi 1925.a. ilmunud romaanist «Proua Dalloway». Autor heidab pilgu kirjanduse sünni, vastuvõtu ja mõju käiku kolme eraldiseisva, kuid peenelt põimitud loo kaudu, mille ajaliseks raamiks on üks päev kolme naise elus: «Proua Woolf» (1920.aastate Richmond), «Proua Brown» (1950.aastate Los Angeles) ja «Proua Dalloway» (1990. aastate New York). Lood on seotud kaunilt korrastatud kimpu ja saanud pealkirjaks Woolfi teose esialgse pealkirja «Tunnid».

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.