Romantiline ajalooline romaan viib lugeja Palestiina põletava päikese alla, kus leiavad aset kolmanda ristisõja taplused ja seiklused.

Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Jevgeni Onegin, Muinasjutt papist ja tema sulasest Tölbist, Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsusrikkast ja võimsast vägilasest vürst Gvidonist ning imekaunist luigest-tsaaritarist, Muinasjutt kalamehest ja kalakesest, Muinasjutt surnud tsaaritarist ja seitsmest vägilasest, Muinasjutt kuldkikkast, Boriss Godunov,Ihnus rüütel, Mozart ja Salieri, Kivist külaline, Pidu katku ajal, Näkineid, Stseene rüütliajastust

Ülemöödunud sajandi prantsuse klassiku Alphonse Daudet' kuulsad Tartarini-lood kuuluvad maailmakirjanduse loetavamate teoste hulka. Nad ilmusid ligi kahekümneaastasel ajavahemiul algul kirjanduslike joonealustena ajalehtedes, hiljem iseseisvate raamatutena. Kirjaniku loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakaks kõrvalhüppeks nagu Balzac'il «Antsakad lood» või Rolland'il «Colas Breugnon». Ometi on nad eht-dodeelikud ja tutvustavad meile suure meistri talenti kogu selle säravas mitmepalgelisuses. Tartarini näol lõi Alphonse Daudet omamoodi rahvusliku koondkuju, kelle algtüüp pärineb küll Provence'i väikekodanluse killast, kuid kelle iseloomujooned - ohjeldamatu kiitlemine, lobisemishimu, enese ülistamine, seikluslust, aga sealjuures ka argus - on sobivad ja kohaldatavad tolleaegse Prantsusmaa kodanluse karikeerimiseks üldse. «Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane,» ütleb kirjanik oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida...