Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

“Erakvähid” on triloogia teine romaan, kus esimesest osast “Berliini paplid” lugejale tuttavaks saanud tegelaste elu pööratakse pea peale. Torunn Breiseth, romaani üks peategelasi on kolmekümne seitsme aastane. Tema isa Tor peab suguvõsa põlistalu Kesk-Norras Trondheimi külje all. Ta on vanim kolmest vennast ja ainuke, kellel on järeltulija. Ootamatult pärib Torunn talu ja seisab suure eluvaliku ees. Keskmine vend Margido, kes peab väikest matusebürood Trondheimis, sipleb usu, kõhkluste ja pealetükkiva lesknaise vahel. Noorim vend Erlend, tunnustatud aknadekoraator Kopenhaagenis, seisab samuti tähtsate eluvalikute ees. Nad annavad endast parima, kuid kas veresidemetest ja heast tahtest piisab, et suguvõsa liita?

Andreï Makine'i tegi kuulsaks alles käesolev romaan. Varem oli ta avaldanud romaanid «Nõukogude Liidu kangelase tütar», «Langenud lippuri pihtimus» ja «Amuuri jõe aegadel», kõik prantsuse keeles. Romaan «Prantsuse testament», mis ilmus 1995. aastal, pälvis ilmumisaastal Goncourt'i, Médici ja lütseumiõpilaste Goncourt'i auhinna. Kuulsus pani kirjandusülevaadete tegijaid Makine'i isikust kõnelema ning kõigi üllatuseks langes kirjutatu paljuski kokku romaani «Prantsuse testament» peategelase eluga. Makine on nimetanud oma eeskujudena paljusid tuntud kirjanikke ning võib öelda, et ta on loonud oma kirjandustest oma teose keele, mis kannab lugejani teiste kirjanike loomingut, tegelasi või ajalooliste isikute elulugusid, otsekui meelitaks ta meid filoloogiliste otsingute labürinti või sõitma karusselliga sünonüümirattal, mis nagu iga ring ots otsaga kokku puutudes meile meenutab, et kõik on tõesti üks.