«Vaatega tuba» on kirjaniku kolmas romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Nelakümne viieselt Forster sisuliselt lõpetas kirjutamise. Sõprade toel sai temast edukas BBC raaditöötaja. Edward Forster elas oma emaga kuni tolle elu lõpuni ning tal oli pikk ja õnnelik suhe Londoni politseikonstaabli Bob Buckinghamiga, kelle kodus ta 91-aastaselt ka eluga hüvasti jättis.

Teose «Justine ehk Vooruse õnnetused» peategelaseks on noor pankuritütar, kelle vanemad pankroti järel surevad. 12-aastane Justine ja tema 15-aastane õde Juliette peavad nüüd maailmas ise hakkama saama. Õdede iseloom ja välimuski on vastandlik: Justine on tagasihoidlik, õrn ja ingellik, Juliette aga koketeeriv ja paheline. Õdede teed lähevad romaani alguses lahku: Juliette´ist saab tänu kuritegudele ja prostitutsioonile krahvinna Lorsange, vooruslikku Justine´i tabavad kannatused, mida Sade oma teose lehekülgedel kirjeldab.

Romaani peategelaseks on ajalooline isik Hermann Karnau, kes oli Hitleri Berliini punkri valvur ning lääneliitlaste jaoks füüreri surma esimene tunnistaja. Selle umbes kolmekümneaastase mehe jumalaks on hääl. 1940. aasta septembris koostab Hermann Karnau plaani, kuidas süstemaatiliselt uurida inimhääle fenomeni. Ta muutub fanaatiliseks kogujaks, salvestades rindel surevate sõdurite viimseid hääli. Lõpuks saab Karnaust natsionaalsotsialistide teenistuses julmi eksperimente teostav inimhääle manipulaator. Raamatu tegevus hüppab 1945. aastast 1992. aasta suvesse, mil salvestatud hääled elustavad taas mineviku.

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.