«Vaatega tuba» on kirjaniku kolmas romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Nelakümne viieselt Forster sisuliselt lõpetas kirjutamise. Sõprade toel sai temast edukas BBC raaditöötaja. Edward Forster elas oma emaga kuni tolle elu lõpuni ning tal oli pikk ja õnnelik suhe Londoni politseikonstaabli Bob Buckinghamiga, kelle kodus ta 91-aastaselt ka eluga hüvasti jättis.

Romaan "Mõtleb ..." pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama.

David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud "Väike maailm", "Ühest kohast teise" ja "Väärt töö".

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Ülemöödunud sajandi prantsuse klassiku Alphonse Daudet' kuulsad Tartarini-lood kuuluvad maailmakirjanduse loetavamate teoste hulka. Nad ilmusid ligi kahekümneaastasel ajavahemiul algul kirjanduslike joonealustena ajalehtedes, hiljem iseseisvate raamatutena. Kirjaniku loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakaks kõrvalhüppeks nagu Balzac'il «Antsakad lood» või Rolland'il «Colas Breugnon». Ometi on nad eht-dodeelikud ja tutvustavad meile suure meistri talenti kogu selle säravas mitmepalgelisuses. Tartarini näol lõi Alphonse Daudet omamoodi rahvusliku koondkuju, kelle algtüüp pärineb küll Provence'i väikekodanluse killast, kuid kelle iseloomujooned - ohjeldamatu kiitlemine, lobisemishimu, enese ülistamine, seikluslust, aga sealjuures ka argus - on sobivad ja kohaldatavad tolleaegse Prantsusmaa kodanluse karikeerimiseks üldse. «Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane,» ütleb kirjanik oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida...