Oled sa märganud, et inimesed kasutavad endast rääkides erinevaid väljendeid? Ma olen, mul on, ma mõtlen jne. Sellega seoses on neil mitmeid probleeme ja kulgemine soovitud sihtide suunas on seiskunud, sest nad on jäänud kinni nendesse väljenditesse ja ei teagi, et on palju rohkem võimalusi. Iga märkamine toob edasimineku ja iga emotsioon, mis on nende väljendite taga, on vaja vabastada. Millegi loomiseks ja muutmiseks on vaja edasi liikuda, paigal seistes ei juhtu midagi. Mis ja kuidas maailm muutub, saad teada vaid teel olles. Eelkõige võta kasutusele oma uudishimu, keskendu ning tee asju lapseliku rõõmu ja ehedusega, teretades kõiki ja kõike, kes või mis teekonnal vastu tuleb, ka tundeid. Kõik see on elav ja olemasolevas hetkes koos sinuga. Lugedes õpid sa ennast ja teisi tundma, märgates õpid ennast muutma. Pole vaja pidevalt enda emotsioonidega tegeleda, on vaja märgata ja vabastada. Las su elus saab oluliseks tunnete tundmine ja tunnete teekond. Olen pikka aega töötanud terapeudi ja nõustajana. Minuni on jõudnud sajad inimesed oma lugudega. 2017. aastal ilmus selle kogemuse põhjal raamat “Tunneme tundeid” ja käesolevat raamatut saab pidada selle järjeks. Kaks raamatut koos annavad juba terviklikuma ülevaate ja selgemaid juhiseid tunnete mõistmiseks ja vabastamiseks. – Pille Teearu www.dhele.eu

Öeldakse, et mõni inimene ujub vastuvoolu. Kaudselt vihjab see klišee aga, et kõik ülejäänud lähevad vooluga kaasa. See on ebamugav tõsiasi. Meil kästakse juba varasest east alates mitte tüli tekitada, püüda kohaneda, ilma et see näiks pingutatuna. Meid hakkavad määratlema uskumused, mis pole meie enda omad. Avastame end sissetallatud radadelt, mis pole kunagi olnud meie omad. Järgime juhiseid inimestelt, kes meid ei tunne ega tea, kuhu minna tahame. Värvime kontuurpilte, mille on joonistanud keegi teine. Selle tagajärjel muutume omaenda elus kõrvaltegelaseks ja satume sõltuvusse reaalsusest, millest tahame põgeneda.

Hind, mida maksame selles maailmas elamise eest, on enda reetmine ja sideme kaotamine enda sisemise geeniusega. Teis on tohutu hulk kasutamata tarkust. Te koosnete igast läbi elatud kogemusest, igast kuuldud loost, igast inimesest, kes olete olnud, igast loetud raamatust, igast tehtud veast, igast killust oma imeilusast sassis inimlikust eksistentsist. Kõik see teeb teist teie: tohutu aarde, mis ootab avastamist. Kõik see tarkus on peidetud maskide taha, mida kannate, rollide alla, mida mängite, ja aastakümnetepikkuse sotsiaalse tingimise alla, mis on õpetanud teid mõtlema nagu teie õpetajad, mõtlema nagu teie vanemad, mõtlema nagu teie hõim, mõtlema nagu mõjuisikud ja arvamusliidrid – mõtlema nagu ükskõik kes, aga mitte teie ise.

Meid on õpetatud iseseisvaid mõtlejaid kartma. Kui panna inimesed oma peaga mõtlema, pole teada, kuhu nad lähevad. See raamat on nende jaoks, kes soovivad jätta universumisse oma jälje. See on praktiline raamat ebapraktilistele inimestele, mis annab vajalikud tööriistad, et üles ärgata ja ennast leida ning avastada meloodiad, mida saate elu sümfoonias mängida vaid teie. Heitke kõrvale see, mis teid ei teeni, et saaksite avastada oma tuuma.

Raamatu autor Ozan Varol on ise läbi teinud mitu murrangulist elumuutust ja kannapööret – Türgist USA-sse kolimine, karjääripöörded astrofüüsikust juuraprofessorini ja juuraprofessorist täiskohaga kirjanikuks – ning teab, millest räägib.

 

Liiga paljud meist jätavad elus oma võimalused kasutamata, sest meil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Russ Harris pakub vähesest enesekindluse, häbelikkuse ja ebakindlusega toime tulemiseks saamiseks üllatava lahenduse: selle asemel et püüda oma hirmudest "jagu saada", tuleks tema sõnul astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast. Raamat tugineb kognitiiv-käitumusliku teraapia ühele uuele vormile, aktsepteerimise ja pühendumise teraapiale ning selgitab, kuidas vabaneda tavapärasest väärarusaamast selle kohta, mis enesekindlus on ja kuidas seda kasvatada; kujundada välja eluterve suhe hirmu ja ärevusega; teha selgeks oma põhiväärtused ning kasutada neid inspiratsiooni- ja motivatsiooniallikana; kasutada teadvelolekut oma negatiivsete mõtete ja tunnetega tõhusalt toimetulemiseks "See on üks vähestest eneseabiraamatutest, mida olen ise kaanest kaaneni mitu korda lugenud. Olen seda soovitanud võistlussportlastele ja nende treeneritele, oma teraapiapatsientidele ning sõpradele. Mul on siiralt hea meel, et "Enesekindluse lõhe" on nüüd olemas ka eesti keeles." – Jorgen Matsi, psühholoog, treener, sportlane

Oma bestselleris "12 elu mängureeglit" aitas kliiniline psühholoog dr Jordan B. Peterson miljonitel lugejatel kaosest korda luua. Raamatus "Teispool korda" esitab aga Harvardi ja Toronto ülikooli tunnustatud professor 12 elupäästvat põhimõtet, mille najal vältida liigse turvalisuse ja kontrollimisega kaasnevaid ohte. "Teispool korda" kutsub üles tasakaalustama neid kahte põhiprintsiipi – kaost ning korda –, juhatades lugejat mööda kitsast teed, mis neid lahutab. Igal korrastatud seisundil, olgu ta kui kindel ja mugav tahes, on omad puudused, kinnitab Peterson. "Peale selle võib korrastatus, mida püüame maailmale kohaldada, muutuda kivistunuks – kuna me püüame jätta välja kõik selle, mida me ei tunne." Kui sedalaadi püüdlused lähevad liiga kaugele, hakkab meid ähvardama totalitarism, mida toidab iha täielikult kontrollida seda, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik kontrollida, leiab Peterson. "Meid varitseb oht hakata piirama kõiki psühholoogilisi ja sotsiaalseid muutusi, mis on vajalikud, et kohaneda pidevalt muutuva maailmaga. Ja nii seisamegi paratamatult silmitsi vajadusega liikuda korrast edasi – selle vastandisse, kaosesse." Peterson ütleb, et oma olemuselt on kaos anomaalia, uudsus, ennustamatus, transformatsioon, katkestus, sageli ka langus: see, mida pidasime enesestmõistetavaks, osutub ebausaldusväärseks. "Vahel ilmutab tundmatu end leebelt ja paljastab oma müsteeriumi kogemuses, mis äratab meis uudishimu, tõmbab meid vastupandamatult enda poole ja pakub huvi. See on iseäranis tõenäoline – ehkki mitte paratamatu –, kui läheneme tundmatule vabatahtlikult, distsiplineeritult ja hoolika ettevalmistusega. Vahel teeb ootamatu end ilmsiks kohutaval, äkilisel ja juhuslikul moel, nii et oleme ette valmistamata, laguneme koost ning suudame end koguda vaid läbi suurte raskuste – kui üldse." Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu tuleks kaos elimineerida. Tundmatuga tuleb tegeleda tähelepanelikult ja seda on Peterson ka oma raamatus "12 elu mängureeglit" rõhutanud. "Kõik, mis jääb uuest puutumata, stagneerub ning elu, milles puudub uudishimu – see instinkt, mis tõukab meid tundmatusse –, on kindlasti eksistentsi vaesem vorm."