Tooted

Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Brigitte Birnbaum jutustab käesolevas teoses saksa graafiku Heinrich Zille (1858-1929) kunstnikukssaamisest. Pühendanud end vabagraafikale alles küpses eas ning õieti vaid olude sunnil (jäädes litograafina tööta), jõudis Zille ometi veel ka Preisi Kunstide Akadeemia liikmeks saada. Tema loomingu põhiosa moodustavad realistlikud, kohati satiirilises laadis joonistused Berliini vaesemate rahvakihtide elust. Raamat on illustreeritud reproduktsioonidega Heinrich Zille joonistustest.

Järg raamatule "Kolmas printsess".

Mulle on ette heidetud, et missikandidaat Marilyn sai raamatus "Kolmas printsess" teenimatult hea mehe. Käesolevas raamatus püüan seda "viga" parandada.
Me kõik mäletame muinasjuttudest, et kui konna suudelda, võib temast saada prints. Paraku aga ei õpeta muinasjutud, kuidas printsiga päev päeva kõrval elada.
Nagu tõelisele naistekale kohane, on ka selles raamatus süüdimatut tibijuttu, müstilisi unenägusid ja kes-teab-kust välja ilmuvaid sugulasi. Ja oht tuleb loomulikult sealt, kust oodata ei oska... – Kerttu Rakke

Ka reeturit ootas surm. Lambapea tema maja ukse ees teatas talle, et otsus oli langetatud. Mõnikord lebas lävel ka äralõigatud peaga koer. Mafioosode silmis pole olnud ega ole raskemat eksimust, kui rikkuda omertà’d, tingimatut vaikimiskohustust. Kirjutamata seadus kõlab: kes suud ei pea, peab surema. Ja Sitsiilias pidid vaikima mitte ainult mafioosod, vaid ka kõik teised elanikud. Omertà oli ja on võimas sammas, millele maffia võim ennekõike toetub. Omertà abiga valitseb ta armutult veel tänapäevalgi.

Autorid, Saksa DV publitsistid, annavad arvukatele faktidele tuginedes mitmekesise ülevaate maffia tegevusest. Sitsiilias tekkinud ja XX sajandi 30ndatel aastatel USAs laialt levinud salajane terroriorganisatsioon on pidevalt laiendanud oma mõju poliitikavallas ja riigiaparaadis. Maffia arvel on rida poliitilisi mõrvu. Katsed seda organisatsiooni likvideerida pole andnud oodatud tulemusi. Raamat laiale lugejaskonnale.

Ühel hetkel, kui kaks rongi kõrvuti sõidavad, oli Elspeth kindel, et ta oli sattunud pealt nägema mõrva. See ei saanud olla midagi muud. Mees hoidis naisel kõrist ja kägistas teda. Siis kihutas teine rong minema. Elspeth tundis vajadust oma lugu kellelegi jutustada, kuid ta teadis, et keegi peale Jane Marple'i ei võta teda tõsiselt. Tal ei olnud ju midagi, millega oma juttu tõendada. Ja ta ei eksinudki, Jane Marple kuulas ta ära ning jäi ka uskuma. Ja hakkas asja uurima...