Tooted

Briti armee ohvitseri kapten Arthur Hastingsi eessõna. Olen seekord loobunud oma tavast kõnelda vaid neist lugudest ja juhtumitest, mille tunnistajaks olen olnud ma ise. Seetõttu on mõningad peatükid antud loos kirjutatud kolmandas isikus. Tahan aga kinnitada oma lugejatele, et ma vastutan nendes peatükkides kirjeldatud sündmuste tõepärasuse eest. Kui olengi endale lubanud mõningat poeetilist vabadust loos esinevate inimeste mõtete ja tunnete edasiandmisel, siis usun ometi, et ma ei ole ületanud lubatavuse piire. Võin lisada, et minu sõber Hercule Poirot on kõik need ülestähendused hoolikalt läbi vaadanud. Lõpuks lisan veel, et kui ma olen kirjeldanud liiga üksikasjalikult selle kummalise kuritegude seeria asjaosaliste vahelisi suhteid, siis seda selletõttu, et inimlikku faktorit ei saa sellistel puhkudel kunagi ignoreerida. Poirot andis mulle kunagi dramaatilise õppetunni selle kohta, et kuriteost võib sündida ka armastus. Mis puutub ABC saladuslikusse loosse, siis minu meelest lahendas Poirot tõepoolest geniaalselt selle probleemi, milletaolisega ta varem igatahes polnud kunagi kokku puutunud.

Nüüd, kus detektiivi ei olnud enam näha, tundis Jimmy senisest suuremat rahutust. Ta kontrollis, kas korteriuks on ikka kindlalt kinni, käis Sinnete'i toas, mille aknast pääses tuletõrjetrepile. Raudne aknavõre oli riivis. Jimmy tuli tagasi oma tuppa, lukustas ukse, istus kirjutuslaua taha, avas raamatu ja püüdis lugema hakata, paraku tantsisklesid tähed ta silme ees. Mida teha, kui on teada, et sind tahetakse tappa? Mõrvarit ennetada? Nõnda praktiseeritakse Metsiku Lääne filmides ... Aga see siin ei olnud film, vaid koletu tõelisus. "Taevas appi, ma nägin seda meest oma silmaga! ... Linda, ma tahan sulle midagi öelda. Sa ei kujutle, mismoodi see on, kui ühtäkki sinu pihta kõmmutatakse. Sul ei tule mõttessegi appi karjuda või politseid kutsuda. Sa ei mõlgutle enam ei kohtu õiglusest, kättemaksust ega muust. Su ainus lootus on: "Mees, anna jalgadele valu! Lippa! Jookse elu nimel!"

Juuksur Helena leitakse surnuna omaenda voodist. Esialgu ei paista juhtum mõrvana, kuid Harjunpääl tekib kahtlus, kui ta märkab, et Helena raha ja poiss-sõber on kadunud. Peagi selgub, et poiss-sõber on avalikkusele ohtlik petis. Armastuse seadused paljastavad endi karmimad küljed – sealhulgas selle, kuidas nad kontrollivad politseiniku enda elu.

"Külmvereliselt" on tegelikkuses aset leidnud mõrvaloo ja selle uurimise põnev ja haarav kirjeldus. Autoriks ameerika XX sajandi teise poole nimekamaid ja stiilimeisterlikumaid kirjanikke Truman Capote.

"Härra komissar,

kui Teie seda kirja loete, olen mina juba surnud. Enda surmas süüdistan ma oma naist. Ta soovis minu surma ja juba pikka aega on ta sellest unistanud. Kui Te teda küsitlete, selgitab ta Teile kõik. Ma tunnen teda hästi. Ta haarab kinni esimesest võimalusest Teid üllatada..."

James M. Caini (1892-1977) "Postimees helistab alati kaks korda" kuulub ameerika kuritööromaani klassikasse. Siin on mõrv, mida kaks korda üritatakse. Ja armastus, mis sõgestab. Ja unistused, mis ei ole määratud täituma. Aga eelkõige on siin hoogne ja põnev lugu hemingwaylikult sõnatihedas ja -täpses proosas, mis haarab iga lugejat. Romaani on korduvalt dramatiseeritud, filmitud, isegi ooperiks muundatud. Vahest kõige kuulsam filmiversioon pärineb 1981. aastast, milles peaosi kehastasid Jack Nicholson ja Jessica Lange. Cainilt on õppinud ja tema stiili jäljendanud paljud kodu- ja välismaised kirjamehed. Teiste hulgas ka Albert Camus oma romaanis "Võõras".

Selle USA kirjaniku raamatud on põhiliselt poliitilised thrillerid, kus ükski valitsus või institutsioon ei ole vähimalgi määral usaldatav ja inimesed on vaid pisut paremad. "Amortiseerunud" agentide mahakandmised, uute agentide värbamine, valimiskampaaniate ja avaliku arvamuse juhtimine on peamised teemad tema raamatutes - ka käesolevas - mille kangelasteks on keskmisest kõrgema intellektiga, maailma avatult suhtuvad uuendajad, kellele kangelaslikkus on ainsaks tegutsemismotiiviks.

Ühel 1991. aasta jäisel talvepäeval triivib Lõuna-Rootsi rannikule kummiparv, milles on kahe mehe surnukehad. Üsna varsti selgitab Ystadi politsei välja, et mehi on ennem surma piinatud.

Juhtumi delikaatsuse tõttu kutsutakse nõupidamisele ka tõreda loomuga sinisukk Brigitta Törn välisministeeriumist, kes komissar Kurt Wallanderi meelest räägib vaid ümmargust juttu nagu poliitikuile omane. Hoopis teistsugune inimene on aga lätlane major Liepa, kes peab lugu heast viskist ja armastab filosofeerida.

Surnud mehed olevat olnud vene päritolu kurjategijad ja asja uurimine antakse üle Läti politseile. Kurt Wallander peab samuti Riiga sõitma. Alles seal selgub Wallanderile, et mõrvade taga peituva salaliidu mahitusel on ka tema kahtlustavate nimekirja sattunud...

Leedi Ngaio Marsh sündis Uus-Meremaal 1899. aastal ja suri veebruaris 1982. Ta on kirjutanud ligi kolmkümmend kriminaallugu ja paljud neist on lavale seatud, sest Ngaio Marshi tõeline kiindumus oli teater. Ta on olnud nii näitleja kui lavastaja ja osanud ainuüksi omal jõul Uus-Meremaa publiku hulgas äratada uut huvi elava teatri vastu. Just viimast arvesse võttes sai ta 1966. aastal leedi tiitli.