Tooted

Andres Dido (Tiido) (1855–1921) sündis Viljandimaal, õppis Tartus, elas väljasaadetuna Kaasanis, pääses Šveitsi ja lõpuks elas pagulasena Prantsusmaal. Ta õppis ülikoolis sotsioloogiat ning on meie esimesi rahvusvaheliste, riigipoliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste. Dido kõneles esimesena unistavalt Eestist kui vabariigist. Vabariigi mõiste, vabastatud inimese toimimine, võimu kasutamine õigluse huvides oli ta ilmavaate tuum. See oli edumeelsus, mis põlgas arengut takistavat tagurlust. Käesolev, Eesti Mõtteloo sarja 70. raamat näitab piltlikult, kuidas kapitalism toimis Prantsuse Vabariigis saja aasta eest just samuti nagu Eestis nüüd, 21. sajandi algul. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Kultuuriajakirja „Mana“ kauaaegse toimetaja ja välisraadiote kommentaatori Hellar Grabbi (sünd. 1929) kogumik jälgib Eesti ja laiemalt kogu Ida-Euroopa poliitilisi arenguid 1950-ndatest aastatest tänapäevani, analüüsides seejuures meie trükisõnas esmakordse põhjalikkusega selliseid sündmusi nagu Ungari 1956. aasta ülestõus või samaaegsed rahutused Poolas. Külastades 1960–1970-ndatel aastatel korduvalt Eestit, avaldas Grabbi ajakirjanduses ulatuslikke reisikirju, mis andsid tsensuurist kammitsemata kõrvaltvaataja pilgu läbi pildi mitte üksnes kodumaa tollasest kultuurielust, vaid ka olmest. Kolonel Herbert Grabbi pojana on Grabbile olnud iseäranis südamelähedane XX sajandi arvukatel sõjatandritel võidelnud eestlaste teema. Omaette alajaotus on pühendatud eesti üliõpilasorganisatsioonide, eriti korporatsioon „Rotalia“ ajaloole ja käekäigule nii Eestis kui võõrsil.

 

Kirjutised teatrist ja draamast 1969-1994. Raamat koondab Jaak Rähesoo kirjutisi teatrist ja draamast ajavahemikust 1969-1994. Käsitletakse nii Shakespeare'i, iiri kui ka ameerika teatrit ja dramaturgiat, samuti Eesti teatrikunsti.

Valimik Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori, luuletaja ja tõlkija uurimusi ja käsitlusi aastaist 1974-1994, kõik kantud hispaania vaimust. Järjestatud on nad kirjanduslooliselt, peegeldades hispaania kirjanduse arenguloo tähtsamaid lõike algusest tänapäevani. See valik ei piirdu vaid ilukirjanduse vaatlusega, vaid avardab pilku ka filosoofilise esteetika ja filosoofia suunas.

Rein Taagepera kirjutised "Akadeemias" 1996–2019 Politoloog ja poliitik, valimissüsteemide loodusseaduste tunnustatud uurija Rein Taagepera (sünd. 1933) on käesolevasse köitesse valinud ajakirjas "Akadeemia" 24 aasta jooksul avaldatud teaduslikku laadi tööd.

Nelja ossa – "Olevik", "Lähiminevik", "Kaugminevik ja -tulevik" ja "Valimissüsteemid" – jaotatud raamatus leidub üksjagu graafe, valemeid ja tabeleid, mis mõndagi selgitavad.

Autori sõnul on aga peamine julgus olla nõrk: "Suuta end avada ja sellega hinge kuhjuvast pääseda." 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant (1902–1978) oli üks neid, kes aidanud Eestit ja eesti teadust maailmakaardile viia.

Tartu näitel linnageograafia klassikas auväärse koha leidnud mees, kes veendunud rahvuslasena – Eesti Rahvuslaste Klubi asutajaid ja selle häälekandja ERK pea- ja tegevtoimetajaid – mõtiskles sügavalt Eesti geopoliitiliste probleemide üle (nt. asend, geograafiline kuuluvus või ka eluruum). Mees, kes rektori ametikohal hoidis ja säilitas meile 1941–1944 Tartu Ülikooli, pidi viimaks lahkuma Eesti isamaalt, leides uue elupaiga Rootsi Kuningriigis, nimelt Lundis. Seda ja teda silmas pidades on tabavalt üteldud; “Eesti kaotus sai Rootsi võiduks.” Nõukogude Eestis fašistiks nimetatud Edgar Kanti pärandit avalikult ei tuntud ega tunnustatud.

Käesolev kogumik tähendab tänuväärselt head algust selle rikkaliku “päranditombu” avamiseks, esitades kokku 60 kirjatööd reisikirjast alates teadusliku artiklini välja. Kõigepealt õpetab autor meile “matkamist ja rändelu”, seda nii ruumis kui ka ajas, minevikus ka, pidades selle metafüüsiliseks loomuks “iseenda jalul käimist”.

Mitmekülgse isiksuse Hanno Kompuse avaldatud artikleid, mis on siin raamatus komponeeritud dünaamilisest staatilisema poole: alates tantsust ning matkadest, üle ooperi, maalikunsti ja plastika - staatilise ehituskunsti ja staatilisest staatilisema ruumikujundi - riigi - suunas.

Ehkki Juhan Luigast (1873–1927) veel kümmekond aastat tagasi õieti midagi teada ei tohtinud ega eriti teatudki, ei tarvitse see nimi täna enam tutvustamist. Küsides, kes oli Juhan Luiga, ütleb Hando Runnel seda eesti vaimumaailma töökat ja mõtlevat hiiglast "piiritleda" püüdes: "Ta oli närviarst, poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloouurija, kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet." Esimene Juhan Luiga artiklite kahest köitest, mis jaguneb tsükleiks "Mäss ja meelehaigus", "Põhjavaim", "Ilmutus ilus ja rõõmus" ja "Igatsus surra ja elada", koondab kirjatöid alates aastast 1900 Eesti Vabariigi rajamiseni välja.

Kes oli Märt Laarman? Kunstikriitik, luuletaja, esseist ja tõlkija, raamatutegija, nende väljaandja, graafik ja maalija. Märt Laarmani kui kunstikriitiku mõjusaim periood oli ajavahemik 1929–1935 ja tema 20ndate aastate kirjutistes tuleb esmakordselt Eestis ilmsiks selgelt sõnastatud suhe modernismi moodsasse kunsti. Kõige muu kõrval töötas ta ligi 30 aastat pedagoogina, sellest poolteist kunstiõpetajana, ülejäänud aja aga eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Autodidakt kunstnikuna, autodidakt eesti keele õpetajana, on ta saavutanud ometi väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi. Käesolev raamat koondabki peaasjalikult Laarmani kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kunstialaseid tekste ja arvustusi.

Rudolf Kallas (1851–1913) on üks esimesi, kes on eesti keeles ja meeles põhjalikumalt mõtestanud kristlikku maailmapilti. Vaimuannete ja mõttesügavuse poolest asetub ta Juhan Luiga ja Jaan Tõnissoni kõrvale meie toonase haritlaskonna absoluutsesse tippu. Kallas oli eesti usuteaduse väljapaistvamaid teerajajaid, kirikuõpetajana hiilgav jutlustaja ja kõnemees. Kristlike väärtuste vahendamine hõlmab suurema osa Kallase mahukast ja laiahaardelisest loomingust, millest „Tunnistus Õnnistegijast" on selle autori esimene Eesti mõtteloo sarja kuuluv kogumik.

Raamat sisaldab esseisti, prosaisti, tõlkija ning luuletaja Ilmar Vene mõtteid eesti keeles ja meeles antiigist selle sajandi lõpuni.

Esimene, seejuures väga mahukas valimik ettekandeid ja kõnesid, arvustusi ja retsensioone, ees-, järel- ja saatesõnu, usutlusi ja avalikke kirju ühelt suurimalt eesti kirjanikest, kes oli ennast muide kord määratlenud kui “paadunud eurooplast”. Ühtaegu esitatakse kogumikus – ühe erandiga – ainult seda, mis pärineb pagulusaegadest.

Koostaja on “materjali” jaganud tsükleiks “Teekond läände”, “Et me üksteist silmist ei kaotaks”, “Noored ja vanad”, “Suurest haardest”, “Elutants”, “Hämarduvas ajas” ja “Paremast teistele elupäevast”.

Järelsõnas “Pärandist” iseloomustab Janika Kronberg Karl Ristikivi vaimset ja testamendijärgset pärandit. Selle vaimse pärandi, millele vihjab köite pealkiri, võiks kokku võtta ka kirjaniku omil sõnult “Kõik muu, isegi elu, võidakse inimeselt vägisi võtta, kuid ei saa temalt võtta südametunnistuse vabadust. [---] Kõik teised vabadused võime tagasi võita, mitte aga südametunnistuse vabadust, kui oleme selle kord käest andnud. – Meie toonitusi silmas pidades võib ütelda, et viimne vabadus kuulub meie, inimeste pädevusse.”