1957. aastal Rumeenias sündinud ja praegu Berliinis elaval saksa kirjanikul Herta Mülleril on selja taga juba ligi kolmekümneaastane loomepõlv, kuid laialdase tuntuseni jõudis ta just viimati ilmunud “Hingamise kiigega”, mis mängis olulist rolli ka tema nimetamisel Nobeli preemia laureaadiks. Suurepärases nüüdisaegses proosastiilis, milles iga sõna muutub omaette poeetiliseks sümboliks, kõneleb Herta Müller tõsielust inspireeritud loo Teises maailmasõjas stalinistliku režiimi poolt represseeritud Transilvaania (Siebenbürgeni) sakslasest Leopold Aubergist, kes veetis viis aastat Gulagi vangilaagris. Sügava osavõtlikkusega kirjeldab autor seitsmeteistkümneaastase noormehe hirme ja änge, mis vaevasid teda oma vähest vara grammofonikohvrisse pakkides, loomavagunisse astudes ja laagri troostituse keskel elades. Tavapäraste koonduslaagristseenide asemel annab Herta Müller edasi just esmapilgul lausa tähtsusetutena tunduvaid detaile ja pisikesi seiku, mis ometi õõnestavad vangide inimväärikust ja tuimastavad neid järk-järgult võimukandjate kontrolli all. Küllap suudab autor selle raamatuga lugejaid jahmatada mitte niivõrd jõhkruste kui just psühholoogiliste nüanssidega. Raamat põhineb teise Transilvaania saksa soost kirjaniku Oskar Pastiori ja paljude tema kaasmaalaste, sealhulgas Herta Mülleri ema mälestustel.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.