Boleslaw Prus (1845-1912) kuulub XIX saj. lõpu väljapaistvamate poola kirjanike hulka. XX dünastia viimase valitseja Ramses XIII liigutavas saatuses annab autor värvirikka pildi Egiptusest kolme tuhande aasta eest. See suur ajalooline romaan on ühtlasi terav süüdistus omaaegsete rahvarõhujate vastu feodaal-kapitalistlikus Poolas.

Väljapaistva rootsi kirjaniku Göran Tunströmi (s. 1937) romaan (1983), ülemlaul igikestvale armastusele, mille motiive seob Bachi oratooriumi müstiline rõõmusõnum, lugu ühe perekonna saatusest läbi kolme põlvkonna, taustaks provintsiasula kirev tüüpide galerii, kelle hulgas vilksatab ka kuulus kirjanik Selma Lagerlöf.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.