Portreeraamat Beatrice'ist, ühest meie viimaste aegade kõnelduimast modellist, mis annab sisevaate nii maailmast tema sees ja ümber, kui modellikarussellist ja selles ringlevaist inimestest laiemalt. «Küsin endalt, mis tuleb pähe, missugused sõnad on valmis huultelt pudenema, kui püüan Beatrice kuju taas silme ette manada. Need on mõned assotsiatiivsed mõisted: fantastika, muinasjutt, vodka, videvik, number 13, läbipaistvad huuled, üksik pärliga sõrmus ja väike lohuke paremas põses. Kõik oli imeline! Ja see määrang iseloomustab küllalt täpselt kõike, mis sündis minuga selles kodus. Beatrice kodus. Mina muudkui kirjutasin. Kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul, turgutades end kohviga. Beatrice vaatas, tõmbas nimesid maha ja küsis aina uusi tekste. Samal ajal hakkasime rääkima moest, sellest, millest Beatrice jutustas köögis võileibu süües, värvides end vannitoas, kõrges magamisvoodis. Nüüd õppisime juba mobiiltelefone välja lülitama ja kella vaatama. Mõnikord, pärast südaööd, olles kööki üle kolinud, lõi ta lahti külmutuskapi ja tõi välkkiirelt lagedale valge vee, minu jaoks apelsinimahla ning segas punast kalamarja hapukoorega. Mina unustasin kogu aeg diktofoni sisse lülitada. Kuidas määratleda selgeid piire?»

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes alates II maailmasõjast kuni tänase päevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Gaładuśi ja Sejwy järve vahel asuvas leedulaste põliskülas Kirde-Poolas, mis on ajalooliselt olnud eri võimude ja riikide mängumaa. Samast kandist on pärit ka raamatu autor. Romaani peatelje moodustab suurpere, kelle vanim tütar rändab üle Atlandi Ameerikasse, jättes kodupaika maha kaks teda armastavat meest – Tadulise ja Rūkase. Samuti jääb teda igatsema väike Rasa, kes on romaani minategelane ja jutustaja. Tegevus toimub algul lapse, siis teismelise ja viimaks kunstiakadeemias õppiva tudengi pilgu all. Elutee viib teda Poolast Ameerikasse, Pariisi, Jeruusalemma; ta püüab välja selgitada painavaid küsimusi, et mõista iseennast ja oma perekonda ning leida lõpuks ometi hingerahu. Samm-sammult selgub, et nii Dominyka kui ka Saulė elus on olnud varjatud lehekülgi ja lahtirääkimata lugusid. Kas Rasa, perekondlike mõistatuste lahendaja, saab saladuste selginedes õnnelikuks? Birutė Jonuškaitė (snd 1959) on Leedu kirjanik, luuletaja ja publitsist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikooli ajakirjanduse eriala ning töötanud ajakirjanikuna Poolas ja Leedus. 2018. aastal valiti ta Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimeheks. Tema proosat ja luulet on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde.

On 1830-ndad aastad, tsaar Nikolai I aeg Soome Suurvürstiriigis. Tehakse veel täpset seisuste vahet. Kõrgemast seisusest inimese abielu lihtrahva hulka kuulujaga on lihtsalt skandaalne. Sel ajal naine ei julgenud oma meest veel sinatada, isa otsustas tütarde abielud. Somerneeme kiriku puruvaese ja ahne abiõpetaja pastor Israel Löfbergi vanemad tütred hakkavad jõudma mehelemineku ikka. Kuid ilma kaasavarata ei ole lihtne sobitada kasulikke abielusid. Pealegi on tütardel omad seisukohad. Ilus ja kaalutlev Hedvig teab, mida tahab. Lovisa eirab isa tahet ja seisuse piire. Kõige rohkem vintsutab saatus alandlikku ja pehmeloomulist Sarat. Vastu oma tahtmist seikleb ta Helsingi seltskonnaringis, kelle muretut elu tumestab pealinnas möllav koolera. Omaeti õnnestub just Saral korraldada oma vanemate asjad nii, et lõpplahendus on hea ja üllatuslikki. Originaali pealkiri: Pappilan neidot