Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Ilya Kaminsky on Ukraina päritolu Ameerika luuletaja, kelle debüütkogu "Odessa tantsud" ("Dancing in Odessa") ilmus 2004. aastal. Teos on pühendatud Odessale, mis on ühtaegu tõeline koht – autori sünnilinn – kui ka kujuteldav paik, kus põimuvad mälestused, kujutluspildid ja jutustatud lood. Kaminsky külluslik luulekeel on täis sümboleid ja mütoloogiat, muusikat ja huumorit. Tema luuletustes figureerivad mitmed autorile olulised luuletajad, nii on tsükkel "Musica Humana" pühendatud Ossip Mandelštamile, aga tekstides ilmuvad ka Paul Celan, Jossif Brodski, Marina Tsvetajeva ja mitmed teisedki. See on haruldaselt kõlav, meeldejääv ja keeleliselt tundlik teos.

Valikkogu sisaldab suurema osa ta 1953-1986 kirjutatud luulest, mida iseloomustab intellektuaalsus, üldhumanistlikud tõekspidamised ja mõtterännakud-igatsused tagasi koju, mis on eriti tuntavad poeemis "Verandaraamat". Osa teksti inglise ja saksa keeles.

Mõtle, mis ehmatus, kui jälgid üht huvipakkuvat inimest kaugelt binokliga, ja nii vaadates avastad, et ta jälgib sind – binokliga. Luulekogu