Martin Alguse esikluulekogu „Paranemine” on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas „Iseenesest” siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses. Teine osa „Paranemine” räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega. Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa”.

Luulekogu kõneleb poeesia igavestel teemadel - saatusest, kodumaast, õitsemisest, hääbumisest, surmast - merilaasilikult lihtsalt ja sugestiivselt. Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis, käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis, mesilindele jagada viimased lahtuvad leinad, mooniväljadel magada, ümber sinised seinad.

Luulet nooremale koolieale.

Naerukild

Täna päike üle aasa
justkui helmeid pilluks.
Ühe neist võid võtta kaasa
väikseks naerukilluks.
Lähed - sild on silla taga,
küll on palju sildu!
Ära pihust pilla aga
oma naerukildu ...
Õhtul, kui ei ole päikest,
tuhmub sammukaja,
hädasti on seda väikest
naeruraasu vaja.

Valimik sisaldab sadakond luuletust Rootsis elanud eesti luuletaja Arno Vihalemma (1911-1990) viiest värsiraamatust.

Sisu:

Kaja kivi südames

Consolationes Tsoo-loogia ehk ingel lindudega

Ühe keelega kannel

Viis on viis