Ameerika kirjaniku Vladimir Nabokovi (1899-1977) menuromaan, mis tegi autori korrapealt maailmakuulsaks. Variserid on lugu vananeva mehe hukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks. Nõukogude Liidus jäi emigrandist kirjaniku looming kuni seisakuaja lõpuni keelu alla.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

Autor on kaasaegse inglise kirjanduse üks omapärasemaid kirjanikke, Bookeri kirjandusauhinna laureaat. Tema kolmas romaan "Vete maa" näitab, kuidas inimene on paratamatult seotud oma minevikuga, oma lähedastega ja nende ajalooga, kammitsetud üldisest kultuurist ja selle kihistustest.