Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Vaimukas lugu seitsmest häme vennast, kes pärast vanemate surma külaga vastuollu satuvad ja kümneks aastaks metsa kolivad – küttima ja hiljem ka põldu harima. Lõpuks leiavad nad tee isatallu ja külaühiskonda tagasi. Romaanis leidub haaravat dialoogi, romantilisi looduskirjeldusi, humoristlikke inimtüüpe, muinasjutte ja rahvapärimusi ning realistlikku 19. sajandi külaelu kujutust.

Poola kirjaniku Stanislaw Lemi (sünd. 1921) kaks ulmeromaani. Romaan "Solaris" on pühendatud inimeste kohtumisele Maast erineva mõistusliku eluvormiga. Romaani "Eeden" tegelased satuvad tähelaeva avarii järel Eedeni-nimelisele planeedile, kus nad kohtuvad mõistuslike olevustega. Inimestele on nende olevuste elu mõistmatu. See viib kokkupõrkeni...