Euroopa ja Aasia piiril, muistsete suurte sõja- ja kaubateede ristumiskohal asub Kesk- ja Kirde-Kaukaasia. Sellel territooriumil asuvad tänapäeval Dagestani, Tšetšeeni-Inguši, Põhja-Osseedi ja Kabardiini-Balkaari autonoomne vabariik ning Stavropoli krai rajoonid. Siinne loodus on mitmekesine ja rikas, nagu on vaheldusrikas ja keeruline ka tema ajalugu, mis on vajunud aastatuhandete sügavusse. Ees-Kaukaasia stepitasandikke on tallanud paljude rändrahvaste ratsude kabjad. Sküüdid ja sarmaanid, hunnid ja kasaarid, polovetsid ja mongolid on siit hord hordi järel aastasadade jooksul läbi käinud. Paljud neist jäid steppidesse kindlamalt pidama ja muutsid need kauaks ajaks oma rändlaagrite asupaigaks. Silmitsege stepiavarusi, ja te näete kõikjal kõrgumas kurgaane – ammu kadunud suguharude ja rahvaste hauakünkaid. Kõige vanemad neist tekkisid juba metalliaja koidikul (III aastatuhandel e.m.a.), viimased aga umbes 300 aastat tagasi. Ja nii nad seisavad, ümbritsetuna legendidest, andes tunnistust karmidest ja heroilistest aegadest, rahvaste rändamisest, veristest lahingutest ja inimestest – meie esivanematest.

Holokaust sai alguse varjatud, kuid ligipääsetavas kohas – Hitleri peas – ning lähtus kinnismõttest, et juutide hävitamine taastab maailma loomuliku tasakaalu ning lubab Saksamaal saada enda valdusesse ressursid, mida sel on hädasti tarvis. Sellist maailmavaadet sai ellu viia üksnes teiste riikide ja nendes elavata juutide hävitamise teel. Oma raamatus "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" esitab Timothy Snyder sellest läinud sajandi koletust tragöödiast põhjaliku, asjatundliku ja sügavalt originaalse käsitluse. 21. sajand on aga hakanud sarnanema 20. sajandi algusega, kus muret toidu ja vee pärast saadavad ideoloogilised väljakutsed globaalsele korrale. Meie maailm on Hitleri omale märksa sarnasem, kui tunnistada tahame. Ida-Euroopa allikmaterjalidel ja ellujäänud juutide unustatud tunnistustel põhinev "Must muld" näitab meile holokausti seega mitte üksnes ajaloona, vaid ka hoiatusena.

Teos on esimene raamat sarjast, mis käsitleb inimest Euroopa ajaloo erinevatel epohhidel. Üksikute seisuste ja elukutsete esindajate portreede varal annavad Euroopa tunnustatumad ajaloolased lugejale võimaluse tutvuda vastava epohhi inimeste maailmaga. XVII sajand oli Euroopa ajaloos suurte kriiside aeg, kus ühiskond tunnetas selgelt pidevat ohustatust ja ebastabiilsust. Kujutavas kunstis ja arhitektuuris domineerisid näivus ja illusioon, mis ei peegeldanud aga sotsiaalset reaalsust. Barokiajastut kujundasid kõige enam ususõjana alanud ja suure riikidevahelise konfliktina lõppenud 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja absolutism. Just sel ajastul esile tõusnud kuninga austamine ja absolutistlik kuningavõim tekitasid rahva sügava viha monarhistliku riigi ja selle võimuavalduste vastu. Seda vastuolulist suhet rahva ja suverääni vahel, aga ka religioosseid ja sotsiaalseid konflikte püütaksegi raamatus valgustada, viies kokku ajaloolise tegelikkuse ja XVII sajandi inimeste stereotüübid. Teose autoriteks on Euroopa tunnustatumad ajaloolased.

David Satter püüab kirjeldada, kuidas tekkis ja kujunes Venemaa kriminaalne ärieliit ja kuidas see haaras oma kätte Vene riigimasina, mis tõi kaasa rahvastiku suure enamuse vaesumise ja demoraliseerumise. Raamat koosneb arengu- ja isikulugudest. Arengulood näitavad, kuidas kuritegelikud oligarhiajõud saavutasid Venemaal oma praeguse ülevõimu, lood tavalistest vene inimestest aga moodustavad selle "eliidi" tegevuse sotsiaalse konteksti. Omajagu tähtis on ka see, et tavaliste vene inimeste lugude jutustamine pakub võimaluse neid aidata. Nagu ütles taani romaanikirjanik Isak Dinesen: "Kõiki hingevalusid on võimalik taluda, kui panna nad jutustusse või rääkida neist lugu."