"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

"Suits" (1867) ja "Uudismaa" (1877), suure vene kirjaniku viimased romaanid, mis kujutavad endast otsest reageeringut tsaari-Venemaal pärast 1861. a. reformi valitsenud olukorrale, erinevad tema varasematest teostest ulatuslikuma publitsistika ja satiiri kasutamisega.

Käesolev raamat kujutab endast märkmeid ühelt lõbureisilt. Kui tegemist oleks olnud mõne tõsist laadi teadusliku ekspeditsiooni kirjeldusega, oleks antud teos omandanud taolise tõsiduse, taolise põhjalikkuse ja taolise mõjuva ebaselguse, mis on nii omane seda laadi raamatutele, ent samal ajal ometi nii väga köitev.

Indias sündinud inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) romaan iirlasest sõduri poja, Indias kasvanud terase ja seiklushimulise noore mehe juhtumustest, kes Briti salateenistuse ülesandeid täites rändab vana tiibeti laama saatjana läbi kogu Põhja-India. Nende teekonna kujutus annab värvika pildi sellest maast – erinevatest rahvastest, uskumustest, kommetest.