Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

„Tatarlaste kõrb“ (1940) on lugu noorest ohvitserist, kes suunatakse tööle kaugele ja pea inimtühja mägede vahel asuvasse garnisoni. Noormees saab tunda tõelist koduigatsust ja unistab normaalse elu juurde naasmisest. Hoolimata kõigest jääb ohvitser kaunilt kirjeldatud mägimaastikule mitmekümneks aastaks – lootes, et ühel päeval jõuab kohale vaenlane, kelle vastu võideldes saabuks ükskord ka tema hiilgehetk.

Dino Buzzati (1906–1972) on tuntud Itaalia kirjanik, poeet, näitekirjanik, illustraator ja ajakirjanik. Buzzati stiilile on omane pehme ja lihtne struktuur, mis balansseerib sürrealistliku ja fantaasiarikka maailma piirimail. „Tatarlaste kõrb“ on Dino Buzzati kõige kuulsam teos.

Rein Taagepera kolmas mälestusteraamat vaatleb autori pere elu väliselt kõige rahulikumal ajal – alates saabumisest Irvine’i kuni laulva revolutsiooni eelõhtuni. Rein Taagepera asus andma politoloogiakursusi UCI-s ning kirjutas oma mõjukaimad raamatud. Mare Taagepera asus peagi õpetama keemiat ja töötas välja avastusõppe – teaduse õpetamise tõhustamise, millega saavutas tuntuse terves USA-s ja muidugi ka Eestis. Õpetlasliku ja ühiskondliku elu kõrval jätkus aega ka kolmele lapsele, ühistele reisidele, ja juba õnnestus võõrustada ka Eestist tulnud külalisi.

Kirevasse mustrisse põimuvad filmirežissöör Natalja Voronova, uurija Igor Maštšenko ja Siberi ajakirjanik Ruslan Nilski elud. Põline moskvalanna Natalja elab kommunaalkorteris, hoolitsedes kõigi eest, kes tema abi vajavad – alates eakast naabrinaisest kuni varaküpse tüdrukuni. Jõukas peres kasvanud Igorist saab uurija ning juhuse tahtel puutub ta kokku Ruslan Nilski vanema venna saladusliku mõrvaga. Ruslan aga pühendab kogu elu oma venna huku saladuse lahendamisele ja tema surma kohta tõe väljauurimisele. Neid inimesi seovad armastus, vihkamine, juhuslikud kohtumised, vastastikused kahtlustused ja siiras sümpaatia. Ent alles viimaks selguv tõde paneb kõik paika ...

Salapärastel asjaoludel hukkub Moskvas noor miilitsatöötaja. Tema sõbratar Lera kannab sõrmes hinnalist briljantsõrmust, mis oli kunagi kaduma jäänud pärast ühe tippametniku naise mõrva. Lera jagab aga kodu oma vanaisaga, kes paljude aastate eest tappis tüdruku vanemad ... Selline saladuste sasipundar tuleb lahti harutada Nastja Kamenskajal ja tema kaastöötajatel.

Läti rahvakirjaniku Vilis Lācise (1904–1966) kolmekümnendate aastate keskpaiku kirjutatud lühiromaanid. Kõiki kolme romaani ühendavaks probleemiks on negatiivsed kõrvalnähtused edu saavutamise teel.

Raamat keskendub Lara prototüübile Olga Ivinskajale ja kirjanik Boriss Pasternaki armastusele selle naise vastu. Jutustab ajastust – Stalini ja Hruštšovi ajast ning vene kultuurieliidist. Lugu kirjanikust läbi tema naiste, iseäranis läbi tema muusa, kolmanda naise Olga silmade. Läbi kumab Pasternaki isiksus, tema kirglikkus, egoism ja kunstiinimese loomus. Raamat pakub rõõmu, kuid ka ääretut kurbust kogu süsteemi üle.

Romaan Heinrich Schliemanni elust. Heinrich Schliemann oli saksa harrastusarheoloog, Trooja linna varemete leidja.

„Masaryk jutustab oma elust“ on Tšehhoslovakkia esimese presidendi Tomáš Garrigue Masaryki ja kirjanik Karel Čapeki vestlustel põhinev elulooline teos.

Pärast maailmasõda Euroopas esinevatest riigimeestest on Masaryk tuntumaid ja väljapaistvamaid. 1918. aaasta lõpul valiti ta Tšehhoslovakkia vabariigi presidendiks. Selles ametis püsis ta 1935. aasta detsembrini, mil läks vabatahtlikult erru.

Käesolevas raamatus jutustab Masaryk ise oma elukäigu üksikasju kutsaripojast vabariigi presidendiks tõusmisel ja seoses sellega ka Tšehhoslovakkia riigi loomislugu. Ühtlasi hõõgub jutustusest sügavalt haritud, poliitiliselt taktirikas ja kõlblalt kõrge isiksus.