Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

See raamat on üks suur lugu inimese elust. Jutud, mida Anu Raua raamatust loete, on tõesti sündinud, tema enda elust pärit. See on südamlik, soe ja lootusrikas raamat. Raamatus ilmuvad jutud on kirjutatud põhiliselt 2021. aastal. Lõpuosa värvilehekülgedelt leiab lugeja peatüki „Lood vaipadest“. Anu Raud kirjutab elu imepärasusest, mälestustest, loodusest ja kõigest sellest, mis elus tõeliselt oluline on.

See on raamat neljast eri vanuses ja eri tagapõhjaga naisest, kes on üksteisele toeks nii õnnes kui ka õnnetuses. Isobelil on seljataga purunenud abielu. Tal on poeg, keda ta näeb vaid harva. Lisaks peab ta võitlust rinnavähiga ning on kujundanud täielikult ümber oma kunagise suhtumise elusse ja inimestesse. Leel on suurepärane mees ja korralik sissetulek, kuid neil pole lapsi. Rudy on noor ja ilus, kuid teda vaevavad lapsepõlve pained, mida veelgi võimendab abielu teda enda võimu all hoidva mehega. Südi, ebakindel ja intellektuaalne Emma on armastuse suhtes skeptiline, kuni ta armub mehesse, kellega tal pole võimalik koos olla.

Erik Haamer: „Kalevipoja joonistes on peidetud väga palju sümboolikat, seal on mustad jõud, karikatuurid ja paroodiad meie vaenlastest ja vastastest. Mind on alati imponeerinud eestlaste ürgne elujõud, rahu ja õiguse tunne, ja seda olen püüdnud kujutada.“

51 linoollõiget aastatest 1991–2002. Kataloog Peeter Alliku linoollõigete kohta, mis keskendub must-valge linoollõike tehnikale. Alliku meetod filtreerib pinnapealse info jõulisteks kujunuditeks, mis omandavad sügavama, üldinimliku ja üleajalise tähenduse.

Aino Kallas, kes elas päeviku kirjutamise aastail Tartus, võttis innukalt osa Eesti kirjanduselust ja võitis tunnustuse oma Eesti-ainelise loominguga. Olles enda kui kirjaniku suhtes nõudlik, vajas ta samas oma ande mõistjat ja toetajat – kaasamõtlejat inimest, kelleks oleksid võinud olla Juhan Luiga ja samuti Jaan Tõnisson. Talle oli küll ka selge, kui ohtlik võib olla liigne lähenemine neile. Enda iseloomustamiseks on A. Kallas kasutanud G. Byroni „Don Juani“ ühe tegelase sõnu: „Naine kui jäätunud šampanja“.

Raamat aitab vabaneda häbitundest, terveneda sügaval närvisüsteemi tasandil ning üles leida oma tõelise olemuse ja meelerahu. Ühendab traumateadlikud meetodid positiivse psühholoogiaga, et anda teadmisi ja oskusi traumast paranemiseks ning oma sisemise jõu ja väärtuse taasleidmiseks. Praktiline teejuht, mis ühendab teadmised, harjutused ja lootuse ning näitab, kuidas taastada turvatunne, leida uuesti kontakt iseendaga ning kujundada valusast kogemusest tugevuse, enesekindluse ja sisemise vabaduse allikas.

Valik lastejutte juba varem ilmunud Leida Tigase raamatutest: „Vanaema maja“, „Kelleks ma tahan saada“, „Hunt ja kutsikas“, „Metsatalu vahvad loomad“, „Lugu kahest laisast varesest“, „Puus ja maas, metsas ja aias“, „Peremees ja sulane“, „Laos“.

Elgi Reemets hakkas kunsti õppima alles 33aastaselt, ent seda hoogsam sai tema iseseisev loometee, viies ohtrate märkimisväärsete tulemusteni mitmel erialal. Lõpetanud keraamikuna, on avalikuse ees teadvustatud pigem tema monumentaalne vaibalooming, kuid intensiivselt on kunstnik tegelnud ka nahk- ja metallehistööga. Rahvuslik ainestik kui Reemetsa loomingu üks iseloomustavamaid jooni on seostatav instituudieelse aja innustava kunstiõpetaja Kristjan Raua ideedega. Hiljem kiindus kunstnik juba ise rahvakunsti kogumisse. Elgi Reemetsa kunst on suurepärane näide rahva- ja professionaalse kunsti sümbioosist.