Tooted
Indiaani püramiidide ja indiaani linnade ajalugu kataba saladuseloor. Et autorit huvitab aga too vana Ameerika, siis uurib ta selle kõrgkultuure, huvitub indiaanihõimudest ja -rahvastest, kes need lõid, ja nõnda huvitavad ning erutavad autorit ka indiaani püramiidide saladused. Ja peale indiaani püramiidide ka indiaani paleed, indiaani “kloostrid”, kogu indiaani sakraal- ja profaanarhitektuur. Ükskord, peale pikka ja põhjalikku eeltööd keeras autor oma kabineti ukse lukku ja asus teele. Teele nende juurde, kes on ehitanud taeva poole kõrguvad püramiidid. Asteekide, tolteekide, sapoteekide juurde. Eriti aga maiade juurde.
20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Saksa arheoloog ja kirjanik Heinrich Alexander Stoll tutvustab oma faktoloogilises romaanis koobaste avastamislugu, sealseid väljakaevamisi, esimesi tulemusi käsikirjade tekstide tundmaõppimisel ja tõlgendamisel.
Käesolevas raamatus on ühiste kaante vahel tuntud looduskaitseentusiasti ja loomalugude autori Gerald Durrelli kaks juttu: "Loomaaed pagasis" ja "Parem varblane pihus…". Esimeses loos kirjutab autor ekspeditsioonist Lääne-Aafrikasse, mille käigus ta püüdis loomi oma tulevase loomaaia jaoks, ning sellest, kuidas ta otsis kohta, kuhu rajada oma põhimõtetele vastav loomaaed. "Parem varblane pihus..." on lugu autori reisist Uus-Meremaale, Austraaliasse ja Malaisiasse, kus ta tutvus erinevate looduskaitsevormidega ja filmis linde ja loomi. Nähtud haruldasi loomi ja linde (ja mitte vähem haruldasi inimesi) kirjeldab G. Durrell huvitavalt, kaasakiskuvalt ja mõnusa huumoriga vürtsitatult.
