Tooted

Kui surivoodil lebav Mallory palub oma pojal helistada numbril, mis on kirjas lauasahtlisse peidetud paberitükil, ei oska Link midagi arvata, kõige vähem seda, et telefonile vastab Jake McCloud isiklikult. On 2020. aasta hiliskevad. Jake'i abikaasa Ursula on eelseisvate presidendivalimiste favoriit. 28 suvist nädalavahetust alates aastast 1993 toovad lugeja ette loo ühest armastusest, mis piinab ja ülendab, rikastab ja hävitab, kuid ometi ei kustu.

"Armunäljaste festival" kujutab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm.

Trixie Stone on neljateistkümneaastane ja esimest korda armunud. Isa jumaldab teda, Trixie on hea õpilane, koolis populaarne, ning ta peab Daniel Stone’i kangelaseks. Kuni ta maailm variseb ühel vägivallahetkel kokku, ning kõik, mida Trixie endast ja oma perekonnast on uskunud, tundub olevat vale ja pettus. Daniel Stone on olnud viisteist aastat tasakaalukas leebe mees, kes joonistab kodus koomikseid ja hooldab Trixie’t, tema naine Laura on kohalikus kolledžis õppejõud, kes peab loenguid Dante "Põrgust". Ent aastaid tagasi oli Daniel sootuks teine inimene. Kui ta kasvas eskimokülas ainsa valge lapsena, pilgati teda halastamatult nahavärvi pärast. Ta õppis kaklema, varastama, jooma, röövima, ning põgenes lõpuks Alaskalt. Perekonnaisana hindas ta väärtused ümber, joonistas oma raevu koomiksiraamatutesse ja mattis maha mineviku... kuni teatud hetkeni...

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade.

Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.

«Viimne peatükk» on üks Hamsuni meisterlikumaid teoseid, olgugi, et see eesti lugejaile käesoleva tõlke kaudu kättesaadavaks pääseb peaaegu viimsena. Loodusearmastus ja maaharija töö austus on määranud mitme ta teose põhitooni. Idealistlik noot, mis «Maa õnnistuses» vahest juba elementaarselt mõjus, asendub siin tõhusa, piprase, kosutava sapiga, mida tihti leevendab ainult inimlik kaastunne. Torahusi sanatooriumis, sipelgapesas, millesse koguneb linnade parem seltskond, leiame nii palju virilat, võltsiga harjunut, veidrat ja kentsakat, nagu oleks tegemist elu igasuguste väärkujunduste kvintessentsiga, Patsientide iga samm, soov ja sõna paljastab liialdamiseta aina egoistlikke harjumusi, väiklasi tagamõtteid, väikest nügimist umbses, silmaringita isiklikus elupiiris. Need inimesed on ühtlasi traagilised oma väikluses. Lüüriline element, mis Hamsuni varasemais töis looduspiltides ja uus-romantilisis tundlemisis mõjule pääses, ei tungi käesolevas enam esile. Kuid ta on siiski olemas. Ta on ainult enam looritud ja avaldub harva nukrais lühikesis ühelauselisis mõttemärkustes, kõige sagedamini aga tegelaste eneste suu läbi nende raskemail tundidel.