Tooted

"Armunäljaste festival" kujutab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm.

Koguteos tutvustab sõnas ja pildis eesti muinasvägilase nimeliste spordiorganisatsioonide tekkimist ja tegevust saja aasta jooksul. Raamatu teise ossa on sõnas ja pildis talletatud periood 1944-2001. See algab ametiühingute spordiühingu Kalev ellukutsumisega sõjapäevil N Liidu tagalas sinna saatuse sunnil sattunud eestlaste poolt, jätkudes Eestis, kus üks okupatsioon oli vahetunud teisega. Kiiremini jõutakse kordaminekuteni neil aladel, mille juured ulatusid iseseisvusaega ja kus eestvedajad on sõja eel spordikoolituse saanud inimesed, nende seas vanakalevlased. Raamat kirjeldab, kuidas Kalevi osakaal kujuneb aastakümnete jooksul määravaks Eesti ja arvestatavaks impeeriumi spordis. Sellele vaatamata, et ühiskonda pidevalt ängistav poliitiline surve ei jäta räsimata Kalevit ja tema liikmeskonda.

Trixie Stone on neljateistkümneaastane ja esimest korda armunud. Isa jumaldab teda, Trixie on hea õpilane, koolis populaarne, ning ta peab Daniel Stone’i kangelaseks. Kuni ta maailm variseb ühel vägivallahetkel kokku, ning kõik, mida Trixie endast ja oma perekonnast on uskunud, tundub olevat vale ja pettus. Daniel Stone on olnud viisteist aastat tasakaalukas leebe mees, kes joonistab kodus koomikseid ja hooldab Trixie’t, tema naine Laura on kohalikus kolledžis õppejõud, kes peab loenguid Dante "Põrgust". Ent aastaid tagasi oli Daniel sootuks teine inimene. Kui ta kasvas eskimokülas ainsa valge lapsena, pilgati teda halastamatult nahavärvi pärast. Ta õppis kaklema, varastama, jooma, röövima, ning põgenes lõpuks Alaskalt. Perekonnaisana hindas ta väärtused ümber, joonistas oma raevu koomiksiraamatutesse ja mattis maha mineviku... kuni teatud hetkeni...

Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Ateismi andeka propageerija J. Jaroslavski teost "Usklike ja uskmatute piibel" hakati esmakordselt avaldama ajalehes "Bezbožnik" 1922. aasta lõpul. Lugejate hulgas võitis raamat suure populaarsuse. Paljud usuköidikust vabanenud inimesed ütlesid, et raamatu lugemine aitas otsustaval määral kaasa nende usulistest eelarvamustest vabanemisel. Ka propagandistidele ja agitaatoritele oli see raamat suureks abiks usuvastase propaganda tegemisel. Autor ise räägib, et selle raamatu kirjutamisele hakkas ta mõtlema juba enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. "Tööliste ja talupoegade hulgas kommunismi õpetust propageerides võisin ma väga sagel tähele panna, et töölise ja talupoja teadvust mürgitav usuoopium ei lase tal kommunismi õpetusest õigesti aru saada," kirjutab autor.

«Viimne peatükk» on üks Hamsuni meisterlikumaid teoseid, olgugi, et see eesti lugejaile käesoleva tõlke kaudu kättesaadavaks pääseb peaaegu viimsena. Loodusearmastus ja maaharija töö austus on määranud mitme ta teose põhitooni. Idealistlik noot, mis «Maa õnnistuses» vahest juba elementaarselt mõjus, asendub siin tõhusa, piprase, kosutava sapiga, mida tihti leevendab ainult inimlik kaastunne. Torahusi sanatooriumis, sipelgapesas, millesse koguneb linnade parem seltskond, leiame nii palju virilat, võltsiga harjunut, veidrat ja kentsakat, nagu oleks tegemist elu igasuguste väärkujunduste kvintessentsiga, Patsientide iga samm, soov ja sõna paljastab liialdamiseta aina egoistlikke harjumusi, väiklasi tagamõtteid, väikest nügimist umbses, silmaringita isiklikus elupiiris. Need inimesed on ühtlasi traagilised oma väikluses. Lüüriline element, mis Hamsuni varasemais töis looduspiltides ja uus-romantilisis tundlemisis mõjule pääses, ei tungi käesolevas enam esile. Kuid ta on siiski olemas. Ta on ainult enam looritud ja avaldub harva nukrais lühikesis ühelauselisis mõttemärkustes, kõige sagedamini aga tegelaste eneste suu läbi nende raskemail tundidel.