Tooted

Matti Nykänen (1963–2019) võitis suusahüpetes neli olümpiakulda ning tuli kuuekordseks maailmameistriks. Ta oli 1980ndatel ühe spordiala tuntuim nägu, kuid ühtlasi sai temast oma aja üks tuntumaid soomlasi. Peale spordi sai Matti kiirelt tuntuks ka hoopis muudel põhjustel – tema suust tuli hulk äraspidiseid mõttevälgatusi, mis muutusid üldrahvalikeks ütlusteks ning pidevalt viskas ta suuremaid ja väiksemaid vempe. Ühel hetkel väljus asi kontrolli alt, pisikestest vempudest ja ülemeelikutest pidudest kasvas välja tõsine alkoholism, sekeldused muutusid kriminaalseks ning kunagine iidol saatus korduvalt kohtupinki ja isegi vanglasse. "Elu oli laif" sisaldab suure hulka värvikaid ning tragikoomilisi lugusid, kuidas üsna tavaline soome poiss sai ühel hetkel meedia lemmikuks ja lüpsilehmast, kuidas olümpiavõitjast sai eluga puntras laulja, kes esines pidevalt mööda erinevaid kõrtse. Raamatul on nii dokumentaalne, naljakas kui tõsine külg – siin on kõik need pöörased lood Matti tegudest ja ütlemistest, kuid ühtlasi küsitakse – kas keegi oleks võinud midagi teha teisiti, et lool poleks olnud selline lõpp?

Esseid eesti kirjandusest.

Valik noorema põlvkonna kriitiku teatri- ja kirjandusalaseid kirjutisi ajavahemikust 1975-1985. Valdavalt esseistlikus laadis käsitletakse lavastusi ja teoseid, vastavate ainevaldade aktuaalseid küsimusi ja mõtiskletakse kunstiprobleemide üle laiemalt.

Kolmekümneseks saamisel on omad plussid ja miinused... Callie Grey jaoks tähendab oma vanusega leppimine seda, et tema poiss-sõber-kaldkriips-ülemus on ammu abieluettepanekuga hiljaks jäänud. Ja et ta on kõigest väga valesti aru saanud, sest Mark on äkitselt teatanud oma kihlusest firma uue Preili Täiuslikuga. Kui see pole veel piisavalt halb, siis otsustab ema korraldada talle suure juubelipeo... perekonna matusebüroos. Halb muutub veelgi hullemaks, kui Callie loob suhted linna vallalise ja mitte eriti südamliku loomaarstiga selleks, et Marki tähelepanu võita. Mis siis, kui Ian McFarland tunneb end loomade seltsis mugavamalt? Mis siis, kui ta on ametlik, distsiplineeritud ja pisut pinges? Sõbralik, lõbutseda armastav ja spontaanne Callie otsustab, et Ianile kulub ära iseloomu parandamine. Ent pagan – kui mees teda ära ei hirmuta, siis võib ta tegelikult armuda Vermonti kõige vähem abiellumislootust pakkuvasse vabasse poissmehesse.

New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller. Adam Makos on raamatusse "Löögirusikas" kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. "Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole," kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. "Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis. See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama. Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal. See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki."

See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.

Raamatule on kirjutanud eessõna Mart Laar.

Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.

Vahetult peale sõda ilmunud raamat, müüri- ja sellega seonduvatest kivitöödest. Palju eestiaegseid tarkusi, hoolimata sundkorras tsiteeritud nõukogude teadlastest.

Nõukogude seadusandluse alusel on töökaitse kui sotsiaalteadus kujunenud üheks tootmistöö distsipliiniks, millega kõikides tööstusharudes tegutsevatel inseneridel tuleb möödapääsematult tegelda. Tööstusettevõtete insenertehnilised töötajad kannavad seaduse järgi personaalset vastutust ohutus- ja sanitaartehnilise olukorra ning sel alal kehistatud eeskirjadest ja normidest kinnipidamise eest.
Ohutus- ja sanitaartehnika rakendamine on aga suurel määral olenev insener-tehnilise personali teadmistest vastaval alal.
Mitmesuguste tehniliste korraldusutete rakendamiseks puudus meie insener-tehnilistel töötajatel kuni tänasent üldine käsiraamat, kuhu oleks koondatud töökaitseala teaduslik-tehnilist abimaterjale kehtivate normativide, kontrollvalemite, tööstuspraktikas efektituseteks osutunud eeskujude jne näol.

Panso tuli teatrist ära, tuhmus. Kui polnud enam märatsevat vitaalsust, energiat, kui polnud enam ümber ei sõpru, ei jüng – reid… Ometi tundub just see aeg – esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni surmani – ilus ja hirmuäratav nagu päikeseloojang. Ajal, mil Panso kirjutab siin raamatus tsiteeritud kaarte, olid veel ütlemata kõik need suured, ilusad ja õiged sõnad, mida jätkus küllaga pärast tema surma. Seepärast jutustavad kaardid pigem üksindusest, valust, mahajäetusest – ajast, mil ta nii väga puudust tundis elu hoida aitavatest sõnadest. Ja mina olen üks nendest, kes ei osanud talle neid sõnu ütelda. Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole, ometi on tema pärand läbi töötamata. Mina seda lünka ei täida, mina kirjutan oma võlast.
Merle Karusoo

Panso oli uuesti IV haiglas. Samal ajal oli lavakunstikateedri juubel. Panso ei saanud minna. Ta oli paigutatud eraldi ruumi ja ma pole Pansot kunagi nii kurvana näinud. Ta rääkis ainult kateedrist ja kateedrist, et kateedris on pidu, et tema ei saa sinna minna ja tema ei saa olla kohal. Ja siis tekkis mul mõte: kirjuta kiri, ma viin neile! Panso sattus sellest nii elevusse… Panso kirjutas pastapliiatsiga paberile – üks kord, teine kord, kolmas kord. Mõnel paberitükil on näha, et tal on vist olnud väga kurb. Viisin need kirjad kateedrisse.
Mari-Liis Küla

SS-tankidiviis "Wiking", kus võitles vabatahtlikena 11 euroopa rahva esindajaid (nende hulgas ka eesti pataljon "Narwa", mida diviisi juhtkond väga kõrgelt hindas), alustas oma sõjateed 1941. aasta suvel Ukrainas ja lõpetas 1945. aasta mais Ukrainas. Tavaliselt paisati diviis kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus oli vaja vastase kaitsest läbi murda või siis (eriti sõja teisel poolel) katta muude väeosade taandumist. Diviisi ja selle allüksuste lahingute kõrval on rohkesti juttu ka üksikute sõjameeste ennastohverdavast vaprusest, sest nagu lausus üks diviisi veterane: "Waffen-SS-i astujatega elukindlustuslepingut ei sõlmitud". Raamatut illustreerivad rohked fotod.

Colin ja Thomas Campbelli kahasse kirjutatud raamatust „Hiina uuring“ („The China Study“) sai 2005. aastal ülemaailmne hitt. Rohketel teadusuuringutel põhinevas teoses tõestasid meditsiinialal tegutsevad isa ja poeg, et taimne toit aitab võita ja ennetada paljusid haigusi. Rohkem kui miljon eksemplari müünud menuk innustas paljusid inimesi pöörduma tervislikuma toiduvaliku poole ning seeläbi tervenema. Käesolevas raamatus „Taimetoiduga terveks“ aitab Thomas Campbell lugejal minna üle tavatoidult töötlemata taimetoidule, jagades abistavaid juhiseid ja pakkudes välja isuäratavaid menüüsid. Tänu sellele langeb kaal, paraneb tervis ja enesetunne. Raamatust leiab ka vastuseid toitumisalastele küsimustele, mida kinnitavad erinevad teadusuuringud: Kas soja on tervislik? Kas peaksime sööma gluteeni? Kas tuleks eelistada orgaanilisi toiduaineid? Kas kala on meile tingimata vajalik? Mida peaks sisaldama laste menüü? Kahe nädala menüükavast leiab ka üle 50 maitsva retsepti.

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.