Tooted

Käesolev koguteos on esimene täielik ülevaade kõigist naisministritest, kes on Eesti Vabariiki 89 aasta kestel teeninud. Ministrid räägivad usutluste kaudu oma kujunemisloost, poliitikasse tulekust, saavutustest ja takistustest.

Raamatu keskmes on autor ise, igavene heidik rõõmutul elupõlisel teekonnal läbi natsismi ja kommunismi Ameerikasse maapakku. Ehkki Norman Manea raamat on mitmes mõttes memuaarne, on see samas sügavalt meelekujutuslik teos, mis hõlmab aega ja ruumi, elu ja kirjandust, unenägu ja tõelisust, minevikku ja olevikku. Eluloolised sündmused sulavad ühte ajalooliste seikadega, mis seovad üksikisiku ikka ja jälle kollektiivse saatusega. Manea räägib 20. sajandi kõige julmemast ajajärgust ning sellele järgnenud võistlushimulisest ja mõnikord küünilisest tänapäeva ühiskonnast.

Olles ühtaegu ahistav mälestusteraamat ja ambitsioonikas eepiline projekt, saavutab „Huligaani tagasitulek” eriomase sisemise harmoonia, kui äng läheb üle peeneks irooniaks ja burleskseks fantaasiaks. Huvitavalt kirjutatud ja säravalt sõnastatud teose autor tajub teravalt, milline tohutu vägi on inimlikul kurjusel ja headusel, kuulekusel ja ausameelsusel.

„Huligaani tagasitulek” ilmus 2003. aastal ja pälvis 2006. aastal maineka kirjanduspreemia Prix Médicis Étranger’.

Mahukas käsikiri sisaldab jüriparijõelikku muhedat lühiproosat, aineks lähimineviku olud-inimsaatused; jutustuse "Päeva variserid" imelikust, sisyphoslikust teadlasest ja näidendi "Koduvõõrad", alapealkirjaga "Ohudraama Virumaa põuest", mis lavateosena nägi lavavalgust Rakvere Teatris nn fosforiidisõja haripunktis 1987. aasta sügisel. See on üle paljude aastate esimene teos kunagiselt poleemiliselt ja produktiivselt autorilt ehk Saaber nagu Saaber ikka - eluline, huvitav.

Nicholas Monsarrat teenis sõja ajal inglise mereväes, peamiselt eskortlaevadel, kus ta tõusis esiti korveti ja siis fregati komandöriks. Selles teenistuses tegi ta pidevalt ülestähendusi oma päevikusse ja kirjutas kolm lühemat teost meresõja kohta. Nende ülestähenduste põhjal kirjutas autor hiljem oma haruldase menu osaliseks saanud suure meresõjaromaani «Julm meri».

Hinnatud teadlase ja kunagise USA senaatori S. I. Hayakawa (1906–1992) populaarteaduslike teoste klassikasse kuuluv "Keel mõttes ja teos" on kaasahaarav käsitlus keele olemusest ja viisidest, kuidas keel meie mõtlemist ja maailmast arusaamist kujundab. Tegu on tervikliku sissejuhatusega keelesemantikasse, mis pakub põhjaliku ülevaate keele funktsioonidest. Me saame sõnade abil nii teisi veenda ja mõjutada kui ka objektiivset infot edasi anda, nii eelarvamusi ja viha õhutada kui ka koostööd ja teineteisemõistmist luua. Mõistes, kuidas keel toimib, milliseid ohte ja võimalusi see endas peidab, õpime tundma inimese toimimise üht olulisemat külge. See, esmakordselt 1949. aastal ilmunud raamat on palju aastaid hiljem sama aktuaalne, pakkudes ka tänapäeva lugejale vajalikke teadmisi meid ümbritsevate sõnumite mõistmiseks. Eestikeelse tõlke aluseks on teose viies, 1991. aastal ilmunud täiendatud väljaanne, mida on kaasajastanud Hayakawa poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa.

1654. aastal seisab Kristiina trepil. Ta on otsustanud loobuda troonist, vormikohasest luterlusest ja abielust. Ta ees on kolm astet, millega ta kaotab riigi, võimu ja hiilguse - peaaegu kõik. Peale au.

Jaan Krossi "Mesmeri ring" on mõtteline järg romaanile "Wikmani poisid". Jaak Sirkel asub 1938. aastal õppima Tartu Ülikooli ning meie ees rullub lahti kogu ea- ja ajastukohane igapäevaelu ja suure maailma dramaatilised sündmused. 1930ndate Tartu, ülikoolielu, seltsid, korporatsioonid ja kohvikud, loengud, õppejõud ja kaastudengid, harjumine iseseisva eluga, lõputud vaidlused, sõprus ja armastus. Tõusva pingega jälgitakse elu ilusamate aastate taustal toimuvat Eesti iseseisvuse kaotamist, sõja puhkemist ning selle mõju inimsaatustele.

Pärnumaa tähtsamaid tegemisi ja sündmusi.ustreeritud.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.