Tooted

Selle raamatu autor Dale Carnegie sai tuntuks oma teosega "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi". "Ärge muretsege, hakake elama!" on tema hilisem Läänes bestsellerina levinud teos. Nüüd on see jõudnud ka eesti keelde, et anda meile nõu, kuidas vabaneda oma muredest ja tunda elust rõõmu.

"Ei ühtegi kerget päeva" on tõetruu kirjeldus maailma kõigi aegade ühe tagaotsituima mehe Osama bin Ladeni tabamise operatsiooni kavandamisest ja läbiviimisest.

Jutustuse on kirja pannud terroristide võrgu juhi tabamises osalenud eriüksuslane Mark Owen, kes oli koos oma lähemate kaasvõitlejatega tunnistajaks bin Ladeni viimastele eluhetkedele, ning ajakirjanik Kevin Maurer.

Raamat viib lugeja otse keset USA terrorismivastase sõja lahinguvälja ja kirjeldab nii maailma ühe parima eliitüksuse argipäeva kui selle tegevuse tipphetki.

Lugu algab kopteriõnnetusega, mis oleks Owenile peaaegu saatuslikuks saanud, ning lõpeb Bin Ladeni surma kinnitava raadioside seansiga. Nende sündmuste vahele mahuvad kaasakiskuvad lood sellest, kuidas eriüksuslased end pidevalt kõige rängemate füüsiliste ja vaimsete katsumustega proovile panevad. Owen jutustab suurest hulgast varem avalikustamata missioonidest, mis heidavad valgust eriüksuse elule, tööle ning arengule pärast 11. septembri sündmusi, ning kirjeldab ka erioperatsioone, mis varem avalikkuse ette ei ole jõudnud. Lugu ilmestavad autori fotod ja põhjalikud skeemid Osama bin Ladeni tabamise operatsioonist. "Ei ühtegi kerget päeva" on haarav jutustus me lähiajaloo ühest silmapaistvast sündmusest, millest on saanud ülemaailmse terrorismivastase võitluse oluline verstapost.

Uuriv mõistus tahab kõike teada. Raamat on jaotatud kaheksasse peatükki, mida täidavad küsimused ja vastused inimese ja tema loodu teemal: raamat käsitleb inimese bioloogiat ja täienduseks leidub siin noppeid keemiast ja füüsikast. Küsimuste skaala algab tsivilisatsiooni saaduste juurest, jätkub inimkeha ja selle talitlusega ning jõuab välja jalustniitvate nuhtlusteni, inimkeha töös hoidvate mehhanismideni ning tervisevaldkonna viimaste moeröögatusteni.

"Kas sina tead?" teises osas võtab autor käsile elus ja eluta looduse ning universumi ning pakub vastuseid mõningatele esmapilgul veidratele, kuid täiesti põhjendatud küsimustele.

Andrew Balmford viib meid haaravale reisile seitsmesse maailma paika, kus ta süveneb looduskaitse kohati lausa pööraste mastaapidega edulugudesse. See raamat inspireerib ja julgustab meid püüdlema jätkusuutliku maailma poole, mis oleks sõbralik ja elamisväärne paik ka meie lastele. Raamatu võtmeks on positiivne lähenemine. Jah, tööstusrevolutsioonijärgse aja jooksul oleme poole võrra vähendanud looduslike liikide arvukust ja nende elupaiku. Klaas on pooltühi – ent samal ajal on see ka pooltäis. Rohkem kui pool troopilistest vihmametsadest siiski veel kasvab. Enamik korallrahusid on alles. Rohkem kui miljardist elanikust hoolimata elavad Indias endiselt leopardid ja karud, krokodillid ja hundid.

"Kui te järgmine kord läbi pargi jalutate, leidke aega ja küsige, mida võilill murul näeb. Millist lõhna tunneb rohi? Katsuge tammepuu lehti teadmisega, et puu jätab puudutuse meelde. Puu ei jäta aga meelde teid ennast. Teie seevastu võite meelde jätta selle kindla puu ja kanda mälestust temast endas terve elu."

Tel Avivi ülikooli teadlane Daniel Chamovitz kirjeldab oma värskes raamatus, mida ja kuidas tajuvad ja kogevad taimed. Kõige värskemate teadustööde kaudu tutvustab autor taimede "tundeelu", tõmmates paralleele inimmeeltega: tuleb välja, et inimestel on päevalillede ja tammepuudega päris palju ühist. Ta demonstreerib, kuidas taimed tunnevad ära, mis on ülal ja mis all; kuidas nad teavad, et naabrit ründab näljaste putukate parv, ja kas nad oskavad vääriliselt hinnata Led Zeppelini muusikat. Puudutuste, heli, lõhna, nägemise ja isegi mälu ilmingud panevad Chamovitzi arutlema, kas taimed võiksid olla koguni teadlikud oma ümbruskonnast. Raamat annab lugejale haruldase võimaluse kiigata, milline paistab maailm murule meie jalge all, lillele meie nina ees ja puudele, mille otsa me ronime.

Null, tühjus, eimiski, olematus. Mitte milleski peitub palju rohkemat kui me arvatagi oskame. Teadlased on juba pikki sajandeid olnud veendunud, et mittemiski on võti mõistmaks absoluutselt kõike – miks osakestel on mass või kuidas universum laieneb – ilma mittemiskita oleksime me täpipealt eikuskil. Absoluutne null (kõige külmem võimalik külm) ja platseebo, kõigile matemaatikatundidest tuntud null, lambipirnide, ülijuhtide, vaakumi, tumeenergia, ja aja sünni hämmastav võim – need kõik on mitte millegi erinevad tahud.

Kas kaks korda suurem sissetulek toob kaasa kaks korda rohkem õnne? Ühes teadusuuringus ameeriklased just nii uskusid: kui nende sissetulek oleks 25 000 dollari asemel 55 000, siis eluga rahulolu kahekordistuks. Tegelikult selgus aga, et need, kes teenisid 55 000 dollarit, olid vaid 9% rahuolevamad nendest, kes teenisid 25 000 dollarit. Uuringute järgi avaldab kogu maailmas sissetulek üllatavalt väikest mõju sellele, kas inimesed päeva jooksul naeratavad ja tunnevad rõõmu.

Psühhopaatiline isiksus on ühest küljest särav ja ligitõmbav, teisalt aga jäine ja ettearvamatu. Talle on iseloomulikud fantaasiaküllasus, tegutsemistahe, uudishimu, pädevus, enesekindlus, põnevuseiha ja impulsiivsus. Psühhopaadist kurjategija võib olla nii pimestavalt kütkestav, et jätab täiesti varju oma pahupoole – selle, et fassaadi taga on enesekeskne, isekas, kalk ja manipuleeriv jõhkard. Kevin Dutton valgustab psühhopaatia tagamaid ja otsib vastust küsimusele, kas psühhopaatidele omasest karismaatilisusest ja sihikindlusest on võimalik midagi õppida. Psühhopaatilisi omadusi piiritleda püüdes tutvustab autor tänapäevaseid neuroteaduse uuringuid, kohtub ülirange režiimiga vanglas hoitavate psühhopaatidest kurjategijatega ning katsetab transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil ka enese peal, mis tunne on olla psühhopaat. Inimese isiksus on keerukas ja tänapäeval on piir n-ö normaalse ja haige psüühika vahel üha enam hägustumas. Raamatu "Psühhopaatide tarkus" autor võrdleb isiksust helipuldiga, mille arvukad liugurid on isiksuseomaduste skaalal igaühel isemoodi paika timmitud. Uuringud on näidanud, et meie seas leidub hulganisti nn funktsionaalseid psühhopaate, kelle helipuldil on maksimumi peale seatud vaid muist psühhopaatilisi omadusi määravaid liugureid. Need inimesed pole mitte sarimõrvarid, vaid vastupidi, väga nõudlikel elualadel edukalt toime tulevad ühiskonnaliikmed – tipp-poliitikud, -arstid, -börsimaaklerid, -ärimehed. Särava isiksus, otsusekindlus ja jäägitu eesmärgile pühendatus annab neile teiste ees eelise. Psühhopaatiliste joontega isikutel on ajast aega olnud ühiskonnas oma eelised ja ka tänapäeva maailmas annavad enesekindlus, sarmikus, kartmatus, halastamatus ja sihikindlus kindlasti kätte nii mõnegi trumbi.