Tooted
“Kasukas” on kirjaniku, karikaturisti ja filmitegija Ave Taaveti kolmas raamat, kus on kokku traageldatud huumor ja ühiskonnakriitika, igapäevaolme ning maagilis-müstiline elutunnetus. Aeg on raamatulehekülgedel kihiline nagu kasuka salat – kaasaegse heaoluühiskonna varjudes luusib endiselt arhailine, folkloristlikule mõtlemisele omane maailm, kus toimetavad eesti rahvapärimusele tuttavad tegelaskujud – luupainajad, kratid ja libahundid. Tekstide vahele on põimitud Rein Muuluka fotod Eesti talumaastikest ning kodustest interjööridest, mis on üles pildistatud läbi 1920ndatest pärineva fototehnika läätse. „Näidake, kust teil valutab.” „Iga-ga-igalt poolt…” habises kõhetu kuju karjäärinõustaja vastas toolil. „Ja te otsustasite töötukassa, mitte EMO poole pöörduda sellepärast, et…?” „S-s-see on ju tööga seotud õnnetus. Ja pärast seda ei ole ma enam suuteline oma senise elukutsega jätkama. Minu perekonna sajanditepikkune liin katkeb. Mul ei ole eesmärki. Mitte sellises maailmas!” Ohates tõmbas töötukassa ametnik täidetud ankeedi lähemale ja kissitas silmi: „Siin on märgitud, et teie viimane ametikoht oli – luupainaja?” „Jah, just nii, armuline härra… luupainaja, tallaja, panijas, luupatak – kuidas suupärasem on.”
Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.
Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.
Jaan Kaplinski sügav ja sume mõttemaailm ei mahu ühegi raamatu kaante vahele. Võibolla kõige avaram uks sellesse maailmasse on tema Ööülikooli loengute põhjal loodud teos "Vaimu paik". "Vaimu paigas" jalutab Kaplinski läbi nii maise kui taevase, nii filosoofia kui argimaailma. Iseloomuliku kergusega harutab ta olulisi vaimseid sõlmi nii tänapäeva kui igaviku palge ees, kõneledes korraga nii erudeeritud filosoofi kui lihtsa talupojana. Raamatu teeb eriliseks Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus "Kahekõne üle jõe", mis on valminud spetsiaalselt sellesse raamatusse. Kahe klassiku soe ja isiklik, üksteise vaimuilma ja hetkeolu vaatlev tekst. "Kui vaadata tänapäeva maailma, siis tuleb küll tunne, et me võiksime kõrvale panna kõik need taotlused saada millekski enamaks, üliinimesteks või pühakuteks. Küll oleks hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed - selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi." – Jaan Kaplinski "Jaani looming, tema mõtted on mind alati kuidagi erilisel viisil inspireerinud, pannud edasi mõtlema, vastu vaidlema, unistama, kirjutama, lootma…" Tõnu Õnnepalu