Tooted

Vene-juudi päritolu Ameerika kirjaniku ja filosoofi Ayn Randi (1905-1982) romaan „Allikas" on alates oma ilmumisest 1943. aastal saanud väga erinevate hinnangute osaliseks, suurimast imetlusest kuni moraalse hukkamõistuni. Kindlasti aga ei jäta see lugu noore arhitekti eluvõitlusest kedagi ükskõikseks. See pole mitte üksnes võitlus rivaalide ja vastastega või aegunud kunstitraditsioonidega, vaid laiemalt nendega, keda autor nimetab teiste kaudu elajateks, nendega, kes ei oska või ei julge olla nemad ise, järgida oma ideid ja unistusi ilma kompromissile minemata. Liberaalse kapitalismi prohvetina on Ayn Rand valanud oma filosoofilised tõekspidamised ilukirjanduslikku vormi, mille tulemuseks on hümn indiviidile, ülistuslaul eetilisele egoismile ning iga inimese õigusele olla ainulaadne. Kirjanik mõistab hukka altruismi ja kollektivismi, nähes neis peituvat nõrkust ja enesesalgamist. „Allikas" tegi oma autori kohe maailmakuulsaks ning on säilitanud oma aktuaalsuse tänaseni. Lugeja kohtab romaanis kummalisi karaktereid Ameerika arhitektuuri- ja ajakirjandusmaailmast, võimumehi ja salajasi traaditõmbajaid ning tervet galeriid kaasajooksikuid. Romaani peategelane Howard Roark aga usub üksnes iseendasse ja oma töösse, sarnanedes pilvelõhkujaga, mis oma võimsas sõltumatuses kõrgele taeva poole tõuseb.

See on miski, mis on hukutanud paljutõotavate noorte geeniuste karjääre. On lennutanud tuulde varandusi ja teinud maatasa firmasid. On muutnud ebaõnne talumatuks piinaks ja võitlemise häbiks. Mis see on? See on ego. Ja ego on vaenlane— edasipüüdlikkuse, edu ja paindlikkuse vaenlane. Selle raamatu lehekülgedel pakub Ryan Holiday meile praktilist mõtisklust ego iseloomu ja selles varitsevate ohtude kohta, tuues ohtralt inspireerivaid näiteid kirjandusest, filosoofiast ja ajaloost, et näidata, kuidas jääda oma püüdlustes alandlikuks, edus heldeks ja ebaõnnes paindlikuks ning kuidas toetuda enesekindlusele ja mitte egole.

"Kirja vahetaja" on Merike Õimu kolmas luulekogu, mis sisaldab viimase paari aasta luuletusi. Raamatus kohtub kaheksakümnendate laadis riimluule intrigeerival moel päris tänapäevaste vabade värssjutustustega. Isemoodi ajatu kogu, helge, hea mõjuga.

Luulekogu "Kord puudutab maad, kord pilvi mu lend" lõppeb 2001. aastal kirjutatud tekstiga "Siin ma nüüd olen", mis annab justkui vastuse küsimusele, kas luuletuse minakuju on janud pigem pilvedesse või maapinnale. Kõnealuses luuletuses nimetab kirjutaja ennast otsesõnu "endiseks poeediks", mis annab mõista, et praegu käes hoitava raamatu autor on tegemas luulega lõpparvet - või on lõpparve juba teinud ning võtab langetatud otsuse nüüd raamatukujul kokku. Kui arvata välja noorpõlve põlveotsas trükitud vihikud, siis ongi Arpo jõudnud oma esimese korraliku raamatuni ajal, kui ta on aktiivse luuletamise juba ammu selja taha jätnud. Autor on kahe jalaga maapinnal, argipäeva "kohutav igavus" on võitnud, ent vajadus luulekogu avaldada annab aimu, et Arpo igavesti romantiline hing - mis ühendab suurt osa siinse kogu tekstidest ning toonib ka tema elukäiku - on küll andnud ehk järele, ent mitte alla. - Jan Kaus

Luuletused siinses raamatus on minu jaoks hoopis enamat kui üksnes luuletused. Need on tõestisündinud lood, mälestused ja isiklikud aimdused, mille üle mingitel ajavahemikel tõsiselt mõtteid mõlgutanud olen.

Kes seda raamatut lugeda on võtnud, sellele soovin omalt poolt head mõtterännakut!
Siiri Sisask