Tooted
Friedrich Nietzsche armastas teha pikki jalutuskäike. 1881. aastal tabas teda ühel sellisel jalutuskäigul ootamatu äratundmine, mis andis kogu tema senisele mõtlemisele uue suuna.
Tema ees seisis suur püramiidikujuline kaljurahn, mille kuju ja ümbrus äkki paistsid pisimate detailideni tuttavad, ehkki ta ei olnud selles paigas varem käinud.
Igavese taastuleku kogemus sai Nietzsche mõtlemises pöördeliseks. XX sajandil leidis see idee aga jätkajaid, kes Nietzsche intuitsiooni hoopis uutmoodi tõlgendasid. Nende seas paistavad eriti silma Mircea Eliade ja Gilles Deleuze. Ja võib-olla ka luuletaja Artur Alliksaar.
Loomingu Raamatukogus on luuletajalt, tõlkijalt ja filosoofilt Hasso Krullilt varem ilmunud esseed „Loomise mõnu ja kiri. Essee vanarahva kosmoloogiast“, 2006, nr 5–6, ja „Jumalanna pesa“, 2012, nr 19–20.
Guillaume Apollinaire (1880–1918) oli prantsuse luuletaja, XX sajandi alguse Pariisi avangardi võtmefiguur, kes tutvustas sündivaid kunstisuundi, sõnastas visioone, asutas ajakirju ja viis inimesi kokku. Ta jäi oma luules truuks klassikalise haridusega omandatud põhimõtetele, ent oli kujundikeeles nii moodne ja otsinguline, kui veel olla sai, käies lõputu huviga läbi kõik valdkonnad, kus parasjagu midagi värsket toimus.
Siit valikkogust leiab nii Apollinaire’i noorpõlveluulet, armastuslaule, pilte linnaelust, rindeluuletusi, kuulsaid piktogramme kui ka prohvetlikke sõnumisi. Luuletustele järgneb lühikeseks jäänud elu lõpuperioodil ette kantud manifest „Uus vaim ja luuletajad“, kus ta sõnastab nägemuse kunstnike rollist maailma kujundamisel.
Raamatut saadab koostaja ja tõlkija Paul-Eerik Rummo järelsõna selle „vahetu kaasaja häälestuse veenvaima esindaja“ elust ja loomingust.
Kas inimese nimi võib elu jooksul ära kuluda? Kui inimene muutub, kas ei peaks ta siis muutma ka oma nime? Kuidas tulla toime, kui su pikaaegne elukaaslane on vähehaaval aina vähem tema ise, kui teda tabab Alzheimer ja tema vaim hakkab vaikselt minema triivima, olgugi et tema keha on veel siin? Kuidas elada, kui tead, et laviin on juba liikuma pääsenud ja peatada seda enam ei saa? „Sulelumest“ leiab mõtisklusi kehast ja hingest, ajast ja selle möödumisest, slovaki ja menomini keele eripäradest, aga see on ka mehe armastuskiri oma naisele, kes seda enam kunagi lugeda ei saa. Pavel Vilikovský (1941–2020) on üks tuntumaid ja tunnustatumaid tänapäeva slovaki kirjanikke, kelle elu ja loomingut tõlkija Margus Alver oma saatesõnas lähemalt tutvustab.