Tooted
Romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, mis on tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega ning kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks. Paul Kuusbergi on peetud 1960. aastatel Eestis ilmunud algupärase kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ja tema „Andres Lapeteuse juhtumit“ (1963) ekstraklassi romaaniks. Teose peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist ning autor vaatleb, milliseks kujunes tema käekäik sõjajärgses Eesti NSVs. Selleks kasutab Kuusberg oskuslikult eri ajaplaane, nii et romaani uudne kompositsioon äratas tähelepanu kohe pärast ilmumist. Ka sisus on laiem haare kui Nõukogude kirjanduses varem tavaks oli olnud. Kuusberg puudutab näiteks kommunistliku partei siserepressioone ja muid keerulisi inimsuhteid ajal, mil ametlik ideoloogia mõõtis enam-vähem kõike nn klassipositsioonilt. Romaanile anti 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1966. aastal valmis teose põhjal Grigori Kormanovi menukas film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Veendunud kommunistina ja sovetliku nomenklatuuri liikmena oli Kuusbergil ehk ka lihtsam lähiajaloost kirjutada kui teistel.
Paul Kuusberg (1916–2003) sündis Tallinna töölisperekonnas, osales 1940. aasta sündmustes ametiühingutegelasena riigikukutajate poolel, astus samal aastal kommunistlikku parteisse, kuulus 1941 kurikuulsasse hävituspataljoni, oli hiljem Eesti laskurkorpuses politruk ehk poliitjuht, lõpetas 1958 NLKP kõrgema parteikooli ja oli 1960–1986 EKP Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ja aastail 1976–1983 selle esimees, 1957–1976 (vaheajaga) ajakirja Looming peatoimetaja.
Ajalooline jutustus vanaaegsetel laevadel töötavatest orjadest.
Sisukatkend: „Loic hingas kergendatult, kui ta varavalges süngest magamisruumist väljus ja taas puhtasse sadamaõhku sattus. Galeerid seisid laitmatute ridadena piki kaisid ja neist igaühe ette saatis punane ohvitser loosiga tõmmatud koguse orje, keda kohe ümbritsesid laskevalmis sõdurid. Sellal kui laevaleminekut ette valmistati, oli Le Guenil aega oma ujuvale vanglale pilku heita. Ta tundis laevu ja mõistis otsekohe, et saatus teda endiselt ei hellita: „Õiglus“ oli vana, pehkinud laevaloks. Oma peenele kujule ja elegantsile vaatamata meenutas ta määratu suurt kirstu, mis oli iga hetk valmis oma inimlaadungit merepõhja viima. ....“
Vanapagan Jürka saabub oma naise Lisetega Põrgupõhjale, et koos maa peal inimestena uut elu alustada ning õndsaks saada. Lihtsameelne ja siiras Jürka kohtub peagi oma naabri Kaval-Antsuga ning kõik muutub üha keerulisemaks. Selgub, et ka õndsaks saamine pole kaugeltki nii lihtne kui peategelasele esmalt tundub.
Anton Hansen Tammsaare ühe kuulsaima teose originaalversioon, millest leiab nii huumorit kui teravat ühiskonnakriitikat. Romaan ilmus esmakordselt pöördelisel 1939. aastal, kuid on aktuaalne oma sügava filosoofilise sõnumiga ka tänapäeva Eesti ühiskonnas.