Tooted

Šoti päritolu kriminaalklassiku J. D. Carri romaanide tegevus hargneb enamasti nn. "lukustatud ruumi mõistatuse" ümber. Nii leitakse ka siin lukustatud kabinetist surev mees, mõrvarist pole aga väljas värskelt sadanud lumest hoolimata ainsatki märki ega jälge. "Kolm kirstu" on huvipakkuv eriti selle poolest, et sisaldab nende mõistatuste süstematiseeritud ülevaate -- lugeja saab teada, mis laadi abinõusid romaanides kasutatakse, et seletada suletud ruumis toimepandud mõrva.

Sel ööl, kui Bellegardes, Marcus Chesney majas, mõrv toime pandi, lahkus inspektor Elliot oma autoga (mille üle ta oli erakordselt uhke) Londonist ning saabus Sodbury Crossi kell pool kaksteist. Oli kena, kuigi päikesepaistelise päeva järel väga pime öö ning kolmanda oktoobri kohta üpriski soe. Kogu selles loos, mõtles ta süngelt, oli tunda mingit saatuse sõrme. Kui superintendent Hadley oli käskinud tal asja üle võtta, polnud ta öelnud, mida ta sellest arvas. Teda ei vaevanud ainult episood Pompeis, vaid ka üks inetu lugu apteegis. «Nagu tavaliselt,» oli Hadley kibestunult kurtnud, «kutsutakse meid alles siis, kui jälg on külm nagu mullune triikraud. Ligi neli kuud! Crooked Hinge'i loo puhul tulid sa jahtunud jäljega väga hästi toime, nii et ehk õnnestub sul ka nüüd midagi ära teha. Aga ära ole liiga optimistlik. Kas sa tead sellest midagi?» «Ma... lugesin sellest omal ajal, söör.» Originaali pealkiri: Problem of the green capsule

Noh, see polnud minu asi! Arvatavasti polnud minu asi ka avada tagauks ja minna aeda, aga isegi seal ei vabanenud ma ebareaalsustundest. Aeda ümbritsesid paplid, mille okste vahelt langes kruusatatud kõnniteedele kustuva päikese valgus... ja seal nägin ma pingil istumas miss Sharon Greyd. Ta kandis midagi, mis nägi välja nagu hall tviidkostüüm ega vastanud kummaliselt mehelikuna üldse tema hoopiski mitte mehelikule figuurile, ning tema läikivaid juukseid kattis väike hall kübar. Ta istus seal, lõug käele toetatud, ja soris kinganinaga kruusa ning üllatav oli, kui kaugelt näiteks minutaoline lollpea oli suuteline nägema tema silmaripsmete joont. Ma valmistusin tagasi pöörduma (milleks inimesele tarbetult piinlikkust tekitada?), kuid ta kuulis mu samme, mis kostsid verandalt, ja tõstis pea. Ma annan teile sõna, et selle tütarlapse üle oli võimatu rahulikult otsustada. Tema merevaiguvärvi silmadest kadus hajameelsus, kui neis välgatas äratundmine, ja tema huuled väljendasid midagi iseäralikku. Teadmata, mida muud teha, astusin lähemale. Kõik helid ja mõtted olid täiesti kadunud, kui mulle näis, et seisan jälle tema ees nagu eelmisel õhtul. Siis märkasin ootamatult sähvatava imestusega külma ja teravat pilku, millega ta mind silmitses.