Kultuur ja ühiskond
Kunstiteosed ei ole passiivsed ega tahtetud esemed, vaid aktiivsed mõjutajad – neil on vägi haarata vaatajad oma lummusesse, vangistada nad, kutsuda esile emotsioone ja kujundada väärtushinnanguid. Horst Bredekamp rakendab oma raamatus piltide lähivaatlust, et uurida nende agentsust ning ka vaatajat pilte "nägema" suunata. Tema peamiseks lähtekohaks on veendumus, et piltidele ja objektidele on omane nende vormist, kuid ka muudest füüsilistest omadustest kokkusaav ja nendest lähtuv energia – Aristotelese energeia, mis toimib piltidest väljapool ning on nende elavuse ja performatiivsuse alus. Lähtudes põhimõttest, et pilti defineerib inimese sekkumine, võib pildiajaloo alguse paigutada juba inimkonna esiajalukku, kus leidub hulgaliselt näiteid objektidest, mis on esteetiliselt töödeldud ja omavad seega teatavat "liiasust", mis ületab nende funktsionaalsed eesmärgid. Just too tegija tahtlusest sündinud "liiasus" annab õiguse pidada ka juba ammuseid inimkäe kujundatud objekte "kunstiks". Oma uurimuses toob Bredekamp tõestuseks näiteid kogu inimkultuuri ajaloo varasalvest – "Pilditegu" pakub nauditavat lugemiselamust kunstiteoste agentsusest alates Antiik-Kreeka kujudest kuni Michael Jacksoni kontsertetendusteni. Horst Bredekamp (snd 1947) on üks tuntumaid tänapäeva kunstiteadlasi ning olulisemaid saksa pilditeaduse (Bildwissenschaft) teoreetilisi mõtestajaid ja tõlgendusmeetodina kasutajaid. Alates 1993. aastast on ta Berliini Humboldti ülikooli kunstiajaloo professor. Bredekampi uurimisteemad ulatuvad antiigist nüüdiskunstini, laienedes ka meedia ja loodusteaduste valdkonda.
"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."
Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.
Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.
Kapitaalse koguteose Eesti kirjandus paguluses XX sajandil kaante vahele on koondatud kümme ülevaatepeatükki. Neis käsitletakse proosakirjandust (esitatakse 35 prosaisti loomingu lähivaatlused), luulet, memuaristikat, näite- ja lastekirjandust, antakse ülevaade tõlkekirjandusest ning tõlgetest võõrkeeltesse ja võõrkeeltes ilmunud teostest, samuti kordustrükkidest, kriitikast ja kirjandusteadusest. Koguteoses jälgitakse kirjandusprotsessi dünaamikat paguluses, raamatu peatükid on üles ehitatud üldsuundade iseloomustuste ja autoriportreede vaheldumisele. Tähelepanu keskendub ennekõike kirjandusteosele, biograafiline materjal jääb pigem taustaks. Osutatakse ka välis- ja kodueesti kirjanduses ilmnenud erinevustele ja paralleelidele. Arvuka ja pädeva autorkonnaga koguteose käsitluste laad varieerub traditsioonilisest akadeemilisusest lennukama esseistlikkuseni. Raamatut väärtustavad nii peatükke õpetavad mahukad ja põhjalikud valikbibliograafiad kui ka soliidne biograafiline andmestik, mis koondab informatsiooni 158 isiku kohta. Koguteos on illustreeritud rohkete fotodega (kokku 259 illustratsiooni) ning varustatud ingliskeelse resümeega, teatmeteose kasutamist hõlbustab nimeregister. Varasemaga võrreldes eesti kirjandusest paguluses XX sajandil kõige ulatuslikumat ja süvenenumat koondkäsitlust pakkuv kapitaalne teos võiks leida koha iga kultuuri ja teadmisi väärtustava eesti pere raamaturiiulis. Samavõrd teenib see raamat pedagoogilisi eesmärke nii humanitaarse kallakuga gümnaasiumi- kui ka ülikooliõppes ning annab olulise panuse eesti pagulaskultuuri kui fenomeni üldisemasse uurimisse.
5.-2. sajandil eKr kirja pandud „Yogasūtra“ on India ja maailma kirjanduspärandi üks kuulsamaid tekste. Teos loodi murrangulisel ajal, mil Indias sündisid arvukad mõttevoolud ja erinevad usundid (näiteks brahmanism, budism, džainism). „Yogasūtra“, Patañjali poolt kirja pandud yoga filosoofia ja jooga praktika baastekst, on kohustuslik kirjandus igale joogahuvilisele. Sellega pandi alus uuele askeetlikule maailmavaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast üle kogu maailma ning mõjutab inimeste vaateid oma ihule ja hingele tänaseni. „Yogasūtra“ on muistne tekst, mis sisaldab mineviku tarkusi, mis aktuaalsed ka tänapäeval. Tõlke põhjalik sissejuhatus avab lugejale Vana-India aja-, kultuuri- ja mõtteloo olulisimad aspektid, jutustades samas ka yoga filosoofia ja jooga fenomeni arenguloost minevikust kuni tänaseni. Sissejuhatuses tuleb juttu kõigest, mis „Yogasūtra“ puhul relevantne: veda’de kirjandusest ja upaniṣad’ide filosoofiast, Buddha õpetusest ja omaaegsest mõttemaailmast. Läbi käiakse kõik jooga ajaloo olulisimad etapid. „Yogasūtra“ tõlge on varustatud originaaliga ning põhjalikult kommenteeritud. Kommentaarid ja sissejuhatus Inga Põldma ja Martti Kalda
Nagu kõik head etnograafilised käsitlused, peegeldab Marcel Maussi essee kinkimisest sama palju meie endi maailma kui analüüsitavaid – 20. sajandi algul "primitiivseks" peetud Vaikse ookeani kultuure. Mauss näitab, kuidas polüneeslaste kinkimispraktika tekitab auvõlgasid, struktureerib majandust ja loob solidaarsust olukordades, kus võiks valitseda Hobbesi-laadne kõikide sõda kõigi vastu. Sellega seab Mauss kahtluse alla individualismil ja majandussuhete eraldiseisvusel põhineva lääne ühiskonnamudeli ning pakub välja alternatiivi, mis on 21. sajandi alguses sama kõnekas kui I maailmasõja järgsel ajal.