Kultuur ja ühiskond

Ea Jansen on ajaloolasena tegev olnud juba 1949. aastast. Tema uurimisvaldkonnaks on olnud aeg valgustusest venestuseni. Käesolevasse raamatusse on valitud Ea Janseni viimaseaegsed (so alates 90. aastatest) kirjutised, mis on kirja pandud eri laadi artiklite ja arvustustena erinevatele väljaannetele.

Raamat sisaldab vaateid eestlaste ajaloolisele teele alates nendest aegadest, mil talupoeg alles jõudis heatahtlike baltisaksa publitsistide ja pastorite teadvusse, ning mil vaieldi tema võimaliku tuleviku üle.

Sageli eeldatakse, et rahalise riski hindamine põhineb üksnes ratsionaalsel mõtlemisel. Neuroteadlane ja endine Wall Streeti kaupleja John Coates väidab, et see ei pruugi sugugi nii olla, pakkudes sootuks teistsugust vaatenurka sellele, miks me rahaasjades vahel ebaratsionaalselt käitume. Tuginedes nii enda pikaajalisele kogemusele finantsmaailmas kui ka teadusuuringutele, selgitab autor, et me ei tee otsuseid ainult mõistusega, vaid olulist rolli selles, kuidas käitume näiteks turu tõusude ja languste ajal, mängib biokeemia. Inimese mõtted ja käitumine ning sealhulgas ka riskivalmidus kujunevad aju ja keha koostöös. Riskimine muudab meie kehakeemiat: võitmine suurendab riskihimu sageli niivõrd, et muutume eufooriliseks ja hulljulgeks. Kaotusperioodil võitleme aga hirmuga ning elame ikka ja jälle ebaõnnestumisi läbi. Sageli lausa nii intensiivselt, et stressihormoonid jäävad meie ajju püsima, kutsudes esile haiglaslikku riskipelgust ning isegi depressiooni. Need bioloogilised mehhanismid mõjutavad iga kaupleja tegutsemist ning kumuleerudes võivad esile kutsuda ka börsibuumi ja -krahhi. Coates jutustab väljamõeldud loo maakleritest, kes satuvad esmalt mulli ja seejärel krahhi lõksu, ning avab selle taustal füsioloogilised protsessid, mis viivad neid kõigepealt irratsionaalse lennuni ja siis pessimismini. Riskimise mõju koguneb mõistusesse ja kehasse, muutes inimese füsioloogiat nii, et see avaldab sügavat ja kestvat mõju. Riski nii-öelda optimaalseks haldamiseks tuleb autori sõnul jõuda mõistuse ja keha tõhusa koostööni. Igaüks meist võib muutuda koerast hundiks, küsimus on vaid selles, kas me suudame mõista selle põhjuseid ja tagajärgi. Kuigi Coatesi uuring keskendub börsimaakleritele, heidavad tema järeldused valgust ka kõigile teistele, kel tuleb suure surve all kiireid otsuseid teha, alates spordist ja lõpetades lahingutandriga.

Jordan B. Peterson, kliiniline psühholoog ja Toronto ülikooli professor, alustas Carl Gustav Jungi ja paljude teiste psühholoogia-, filosoofia-, teadus- ning kirjandusmaailma suurkujude mõttekäike sünteesiva "Tähenduse teejuhid" kirjutamist aastal 1985, et mõista külma sõja taustal viise, kuidas inimene tähendusi konstrueerib. Nende kolmeteistkümne aasta vältel, mil ta oma raamatu kallal töötas, jõudis Peterson tõdemusele, et ideoloogiatel on narratiivne struktuur ja inimeste emotsionaalne stabiilsus sõltub nende lugude terviklikkusest: hästi üles ehitatud lood on sedavõrd kaasahaaravad, et need koondavad justkui enesestmõistetavalt enda ümber religioosset käitumist ja hoiakuid. Paraku pole aga maailm, mida need lood kirjeldavad, kaugeltki objektiivne: moraalse tõe hülgamine laseb ratsionaliseerida argpükslikku, destruktiivset, mandunud enesekesksust. Petersoni sõnul on selline vale rajatud eeldusele, et individuaalsuse tragöödia on talumatu, inimkogemus ise on kuri. Et oma hirme taltsutada, võtame indiviididena omaks grupiidentiteedi, mille abil piirata nähtuste tähendust ja muuta vastastikune läbikäimine etteaimatavaks. Kui grupiidentiteet muutub absoluutseks – kui arvatakse, et kõike tuleb kontrollida, kui tundmatut ei tohi enam olemas olla –, suureneb hüppeliselt sotsiaalse agressiooni tõenäolisus. Peterson leiab, et hoolimata tema piiratusest peab iga inimese tegelikuks eesmärgiks olema püüdlus tähenduse poole: avardada valguse ja teadvuse sfääri. "Suured religioossed müüdid kõnelevad seda, et kui pidevalt tähenduse poole püüelda, vabatahtlikult ja ilma ennast petmata, viib see indiviidi selleni, et ta avastab oma samasuse Jumalaga. See "avaldunud identiteet" teeb ta võimeliseks elu tragöödiale vastu seisma. Seevastu tähenduse hülgamine taandab inimese tema surelikku nõrkusesse. Iga indiviid, ülesehituselt unikaalne, leiab tähenduse erinevas püüdluses, kui tal on vaprust oma eripära säilitada." "Tähenduse eitamine viib aga täieliku samastumiseni grupiga – või intrapsüühilise allakäigu ja dekadentsini. Tähenduse salgamine teeb absolutistliku või allakäinud indiviidi meeleheitlikuks ja nõrgaks. See meeleheide ja nõrkus paneb ta elu vihkama, ning töötama selle laastamise nimel – nii endas kui ka neis, kes teda ümbritsevad."

Silverwhite is a captivating exploration of the eastern Baltic nations' earliest history and interactions with Mediterranean and Near East peoples. This journey meticulously outlines an answer to the true whereabouts of Thule, the unearthly northernmost land of ancient legend. Although Silverwhite is grounded in classical literature and extensive historical, astronomical and geographical fact, Lennart Meri–foremost a writer and filmmaker–weaves his travelogue with poeticism.

Whereas a professional historian must show caution when using fantasy to patch gaps between facts, a poet is untethered. This epic work can also be read as a thriller: millennia ago, an enormous cosmic rock crashed into the Estonian island of Saaremaa. Through this extraordinary historical event, Meri brings together a curious cast including ancient Greeks, Arabs and Estonians.

All genuinely existed and met, even if their names have been lost to oblivion. When Meri wrote Silverwhite, Estonia was occupied; forced into the restrictions of Soviet Russian colonialism. His work was a balm against that closed-minded and unnatural state, offering the unmistakable message that the world has never been divided into isolated islands of civilisation.

Nations, eternally interconnected, have always shared knowledge and impacted one another in complex ways. Openness is inherent.

Kas lõputu kasv piiratud planeedil on võimalik? Miks me usume, et majanduskasv on ainus tee õnneni?

Käesolev raamat ei ole pelgalt praeguse maailmakorra kriitika – see on radikaalne ja praktiline teekaart uue maailma ehitamiseks. Hickel viib lugeja teekonnale läbi ajaloo, näidates, kuidas kolonialismi ja ekspluateerimise pärand elab tänases majandussüsteemis edasi. Selle asemele pakub ta välja alternatiivsed viisid, kuidas korraldada majandust nii, et see teeniks inimeste ja planeedi heaolu, mitte kasumiahnust.

Ajal, mil Eesti poliitikud räägivad rohepöördest ja „puhtast tööstusest“, rajades samal ajal uusi tselluloosi- ja põlevkiviõlitehaseid, esitab see raamat ebamugava tõe: meie praegune lõputule kasvule orienteeritud majandusmudel on ummiktee. Kasvujärgne lahendus – tasaareng – pole vaesuse õilistamine, vaid teekond tõelise rikkuse ja tähendusrikka elamise juurde.

Astu välja mugavustsoonist ja julge mõelda teisiti. See raamat muudab su arusaama majandusest, progressist ja inimkonna tulevikust.

 

Põnev ja mõtlemapanev raamat ainulaadsest põlisrahvast kogidest, kelle tuhandete aastate taha ulatuv lugu, erakordne võime kohaneda muutustega ja põhjapanevad teadmised Maa kui terviku ökosüsteemist on tekitamas üha laialdasemat huvi maailma tippteadlaste ja erinevate elualade 
asjatundjate seas. 
„Tasakaalu raamat. Vestlused kogi tarkadega“ paotab ust meist väga erineva, ent hästi tervikliku ja elujõulise maailmavaatega inimeste ellu, kes otsustasid edastada lihtsaid, kuid mõtlemapanevaid sõnumeid ka lääne tsivilisatsioonile. 

Raamatus saavad sõna kogide iidsete teadmiste hoidjad mamo'd, kes räägivad oma eluvaatest. Nimelt on kogidel õnnestunud säilitada põlisintellektil põhinev tasakaalu tarkus ja hoolimisest lähtuv eluviis, mis on suuremas osas meie planeedilt viimase 500 aasta jooksul minema pühitud. Nüüd, mil elame ajal, kui inimkond seisab silmitsi mitme globaalse kriisi ja tõsiste ellujäämise küsimustega, võiksime lahendusi otsides olla avatud ning uurida tehnoloogia võimaluste kõrval ka põlisintellektist lähtuvaid tarkuseid. 
Nõnda ongi see raamat otsekui kutse asuda avastusretkele, avatud meelega ja hinnanguvabalt, juhul kui meid – kogide nooremaid õdesid ja vendi, nagu nad meid nimetavad – tõepoolest huvitab, kuidas see elu siin planeedil Maa võiks meie kõigi jaoks parimas tasakaalus jätkuda. „Täna on maailmas palju rohkem inimesi kui varem, aga palju vähem neid, kellel on tarkused säilinud. Kui me oma algupäraseid teadmisi tagasi ei saa, siis varsti lakkame olemast inimesed,“ ütleb raamatus üks kogi  tarkadest Mama José Gabriel. 

Raamatu palusid kogid enda nimel kirjutada Lucas Buchholzil – ühiskondlike protsesside uurijal, organisatsioonide nõustajal ja filmitegijal Berliinist. Tõlkis Madli Oras, toimetas Leelo Laurits ning kujundas Aadam Kaarma. Väljaandja on MTÜ Koosloome Koda. 

"Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära," tunnistab autor käesoleva teose alguses.

Mis on ühist geniaalsusel ja hullumeelsusel? Kas kirjanike ja teiste loomeinimeste – olgu nad elukutselised või mitte – mõttemaailm töötab mõnel muul viisil? Rosa Montero asetab meid peegli ette ja kaitseb iga hinna eest teistest erinemist, julgustades meid toitma oma sisemist loomingulist sädet. 

Rosa Montero on öelnud, et "Oht olla täie mõistuse juures" on nii mõneski mõttes tema elutöö. Selle ainulaadse, hübriidse ja liigitamatu raamatu laad on samavõrd esseistlik kui ilukirjanduslik ning tugineb lisaks kirjanduse suurkujude memuaaridele ja biograafiatele ka neuroteaduslikele uuringutele, kirjaniku enda kogemustele ja tema elavale kujutlusvõimele.

„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella H. Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941–2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.

Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.

„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.

 

„Kapitooliumi emahunt“ on raamat ühest väikesest Latiumi hõimust, kellest kujunes ajapikku välja võimas rahvas, kel õnnestus alistada oma vaenlased ja luua riikluse mudel, mida veel pärast Rooma langemist idealiseeriti sajandeid. Raamatus on juttu sellest, kuidas seitsmele künkale rajati Rooma linn, kes olid selle esimesed valitsejad, milliseid jumalaid austati ja kuidas seda tehti, milliste väliste ja sisemiste vastastega tuli rinda pista ning millised tõekspidamised ja väärtused roomlastest suurrahva tegid.

Raamat on mõeldud kõigile teadmishimulistele inimestele, ent sobib eriti hästi gümnaasiumiealisele lugejale.

Selles mahukas raamatus tehakse juttu eurooplaste käsutuses viimase kahesaja aasta jooksul olnud kultuurisaaduste – romaanid, dokumentaalkirjandus, õpikud, eneseabi raamatud, ajalehed ja ajakirjad, kontsertmuusika, muusikainstrumendid ja noodid – loomisest, levitamisest ja tarbimisest.

Räägitakse ka lauljatest, heliloojatest ja muusikavirtuoosidest; mitmesugustest teatrižanridest, kaasa arvatud ooper; filmikunsti sünnist ja kasvust läbi kogu 20. sajandi; ringhäälingu tekkimisest ja arengust; eri muusikavormide, sealhulgas levimuusika, ülemaailmsest levikust; mõningate jutustavate žanrite, näiteks järjejutuna ilmuvate romaanide ja koomiksite kokkupuutekohtadest; ajakirjanduse levikust; ja illustratsioonide osatähtsusest raamatutes ning perioodilistes väljaannetes.

Lõpuks heidetakse pilk ka vanemate kultuuritarbimise vormide (näiteks muuseumide) uuenemisele ja interneti arengule.

Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka.

Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil.

Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”

Tulevikku on raske, kohati võimatugi ennustada. Eriti ajal nagu nüüd, mil maailm on sattunud paljude kriiside keeristormi. Lisaks sõdadele ja ebastabiilsusele tuleb tegeleda ka kliimaprobleemidega, tehisaru üha tugevneva positsiooniga inimeste elus, sündide arvu vähenemise ja rahvastiku vananemisega paljudes arenenud riikides, k.a Eestis. Mis kõige selle taustal saab meie Eestist ja maailmast 25 aasta pärast? Arutame seda Eesti juhtivate mõtlejatega.

Raamat peaks pakkuma mõtlemisainet kõigile, sest meid kõiki ju huvitab, mis saab edasi. Kuidas me – ja mina – hakkama saame? Kuidas maandada hirme, mis viimastel aastatel meie mõtetesse on imbunud? Konkreetseid vastuseid ongi raske anda, küll aga pakub raamat rea visioone selle kohta, mis võib ees oodata.

 

„Seened kultuuriloos“ pole tavaline seeneraamat – siin astuvad seened ette meie kaaslaste ja huviobjektina inimkultuuri valdkondades. Lisaks nende rollile toidukultuuris on juttu eestlaste ja teiste rahvaste suhtumisest seentesse, seenekorjamisest, seente kasvatamisest, seentega ravimisest, aga ka seenemürgitustest.

Autor näitab, missuguses tähenduses esinevad seened mõistatustes, naljandites, muistendites, unenägudes. Saame teada, mida on inimesed arvanud seente päritolust, kes on seenealused, mis on pilvetükid ja kuidas on need seotud seentega. Kaasajal on seened väga populaarne dekoratsioonielement.

Iseäranis punast kärbseseent kasutatakse sageli lasteraamatute illustratsioonides, vaateakendel, koomiksites, kujunduselemendina aedades ja õnnesümbolina postkaartidel. Miks on see nii? Ja kuidas on seotud kärbseseen ja kärbsed?

Aivar Jürgenson on kaitsnud teadusmagistri kraadi folkloristikas ja doktorikraadi kultuuriajaloos. Tema teaduslikud huvid hõlmavad lisaks etnomükoloogiale diasporaauuringuid, migratsiooni- ja koloniaalajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas.

Fenno-Ugria aastaraamatul „Soome-ugri sõlmed 2024“ on Karjala fookus nii Venemaa kui Soome poolelt; artikleid on Kaljo Põllu 90. sünniaastapäeva puhul, Arvo Valtoni mälestuseks, aga ka Viiburi linna ajaloost, ingerlaste, karjalastega seostuvate teemade eri käsitlusi, samuti ülevaade soome-ugri rahvaste kongressidest Venemaal 2024.

 

Küllap mäletate seda 2001. aasta päikeselist septembriõhtut, mil telekas näitas uskumatuid kaadreid kokku varisevatest kaksiktornidest New Yorgis. Samamoodi meenub 1986. aasta murelik kevad, mil meile suhteliselt lähedal plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaam.

Suured õnnetused vapustavad miljoneid inimesi üle kogu maailma. Katastroofidel on aga ka teine külg. Ehkki ohvreid see enam ei lohuta, oskame õnnetuste järel varasemast pisut paremini vältida uusi samasuguseid. Euroopa tuumajaamad ja rahvusvahelised reisilainerid on täna turvalisemad, kui need olid 30 või 20 aastat tagasi. Katastroofidest õppimiseks ei tohi neid unustada. 

See raamat aitab mäletamisele jõudu mööda kaasa.

Sisukord:

Tšornobõl: ajaloo suurim tuumakatastroof

Antiikaja ökokatastroofid

Kaksiktornide 15. korruselt kukkunu jäi ellu

Väljasuremised on Maad tabanud vähemalt 5 korda

Tšiili kaevurid 69 päeva lõksus

Piibli 10 nuhtluse teaduslikud seletused

Orkaan Katrina külvassurma ja kaost

Eesti viimased näljahädad

Haitil järgnes maavärinale kooleraepideemia

Ajaloo suurim lennukatastroof

Lennuõnnetused parandavad turvalisust

Mis juhtuks, kui inimesed Maa pealt kaoksid?

Õppimine ja õpetamine kuuluvad inimeseks saamise ja inimene olemise juurde endastmõistetava paratamatusena nagu seegi, et inimesed on nii õppijad kui õpetajad, olgu siis argielus või professionaalses tegevuses. Raamatu põhiidee on lihtne: õpetades olen õppija.

Selles raamatus jutustab üks vanaisa oma kogemustest üheteistkümne lapselapsega, kuidas ta õpetas neid tegema asju „vanaisade moodi".

Näiteks viisakat käitumist, enda ja teiste austamist, lihtsate toitude valmistamist, rõivaste ja jalatsite korrashoidu, armastust looduse ja aiatöö vastu, suhtlemist sõpradega, esmaabi andmist, lõbusaid vanaaegseid mänge ja veel palju muud.

Pedagoog Peep Leppik on töötanud kümmekond aastat üldhariduskoolis, 37 aastat kutseõppeasutuses, olnud koolidirektor ja õppealajuhataja ning 15 aastat külalislektor Eesti kõrgkoolides. Oma kogemustepagasit on ta püüdnud mõtestada läbi teaduseprisma ja uuringute. Peep Leppiku sulest on ilmunud 15 raamatut. Käesolev kogumik sisaldab nii varemilmunud artikleid kui reisikirju, andes ülevaate autori suhetest kooliilmaga ja ilmakooliga.

Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.

Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.

Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI

Doris Kareva ehedad ja vahedad mõtisklused elust ja kultuurist on avarad ja ajatud – need mõjuvad ergastavalt nagu puhas hapnik.

"Surnute raamat. Elu kiituseks" on Margus Mikomäe järelhüüetest ja surma-teemalistest kirjutistest. Aga tegelikult räägib see raamat elust – voogavast, kirkast, mõnusast ja elusamast elust. Raamatust leiame 34 järelhüüet kultuuritegelastele (Andres Ehin, Lembit Ulfsak, Jaak Joala jpt), autori lähedastele ja puudele.

Eesti Vabariigi preemiad 2020" koondab lood meie riigi väärikaimate tunnustuste – teaduspreemiate, F. J. Wiedemanni keeleauhinna ning spordi-, kultuuri- ja hariduspreemiate – laureaatidest, nende tööst ja säravatest ning erakordsetest saavutustest.

Siia raamatusse on kokku kogutud Hardo Aasmäe (1951–2014) lood maailma riikidest. Geograafiakandidaat oli veendunud, et eranditult iga riik maailmas on omal moel mõttetu. Lood ilmusid algselt kultuurilehes KesKus ajavahemikul 2003–2014, aga vabadel ruumilistel põhjustel on siinsed variandid pikemad kui lehes. Läbi mõnusa huumoriprisma – vaid Hardole omasel viisil – on tegemist ühtaegu nii hariva, silmaringi laiendava kui ka lustliku raamatuga.

Artikleid aastatest 2010–2020.

Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema.

See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel. 

Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.

Kalju Suur (1928–2013) on teinud põhiliselt kultuuriteemalisi päeva- ja naljapilte, viljelenud akti- ja reportaažifotot ning portreed. Aastast 1964 on ta korraldanud 158 isikunäitust 17 riigis.

 

Suur rõõm on hoida käes raamatut, mis toetab meie haridusuuenduslikku liikumist. Roger Säljö monograafia „Õppimine tegelikkuses“ annab võimaluse näha kooliseinte vahel toimuvat uue, vahel ka ootamatu ja kentsaka nurga alt. Väga selgelt joonistub välja formaalhariduse „igavene häda“, et koolis pigem räägitakse maailmast kui elatakse selles, mille tulemusel osa õppureist ei suuda toimuvat mõista ja nad arvatakse ebaõnnestujate hulka. Kahjuks on negatiivne kogemus koolist sageli takistuseks õpingute jätkamisel täiskasvanueas. Eesti vabahariduse ülesandeks on täiskasvanute hariduspüüdluste toetamine. Seepärast loodame, et nii pedagoogidel kui andragoogidel on siit raamatust mõndagi õppida. Täiskasvanute koolitajad on oma 10-aastase tegutsemise jooksul mõistnud, et pedagoogiliste tagatubade tuulutamiseta pole loota energilist edasiliikumist õppiva ühiskonna suunas.

Biograafiline ülevaade metsateadlasest ja teadusorganisaatorist Malev Margusest.

Raamatusse on kogutud kirjutised Scandinavica ja Estica vallast, mis on sündinud eeskätt tõlkimis- ja toimetamistöö kõrvalt, järelsõnadena ja kommentaaridena, Eesti ja Skandinaaviamaade traditsioonilise kultuurisuhtluse edendamise ja infovahenduse eesmärgil.

Ühel hetkel hakkas kirjutajale tunduma, et laialipillatud kirjatükkides on mitmesugust teavet sugenenud nii palju, et selle võiks koguda ühiste kaante vahele. Lootuses, et nii võiks tekkida omalaadne teatmeteos. Mitte küll entsüklopeediline ega süstemaatiline, aga siiski selline, mis sisaldab olulisi nimesid ja märksõnu Eesti ja Skandinaavia kirjanduslikust läbikäimisest paari viimase aastakümne jooksul.

Kas teadsite, kus ja millal kuulutati jõulud esimest korda ametlikult pühaks? kuidas tähistasid jõule vanad eestlased? Millal joonistati esimene jõulukaart ja toodi tuppa esimene jõulupuu? Mida sobib panna jõululauale?

Neile ja paljudele teistele jõuludega seonduvatele küsimustele leiate vastuse sellest raamatust. Autorid juhivad lugeja haaravalt läbi jõulude ajaloo, lükkides jutustusse omaenda jõulumälestusi ja -elamusi.

Ning otsekui täht jõulukuuse ladvas on raamatu lõpus kimbuke katsetamist väärivaid jõuluroogade retsepte.

Mure looduse pärast on suurenenud käsikäes inimese majandustegevuse kasvuga.

Eelmise sajandi alguses hakati ka Eestis muretsema põlispuude, suurte rändrahnude ja linnurikaste merelahtede käekäigu pärast. Veidi hiljem pälvisid tähelepanu samuti metsad, kooslused, maastikud. Ümbruse hoidmisega tegelesid esialgu mitmed vastutustundlikud maaomanikud, õpetajad, metsamehed. Riiklikult mõtestatud tegevuseni jõuti 1935. aastal vastu võetud looduskaitse seaduse toel. 

Raamatus antakse ülevaade seaduse sünniloost ning meie looduskaitse saavutustest sõjaeelsel perioodil.

Kuusalu pastor Eduard Ahrens (3. aprill 1803 - 19. veebruar 1863) on eesti keele uurimise ajaloos murrangulise tähtsusega mees, kelle töödega lõppes vana, Heinrich Stahli grammatikast alguse saanud saksa ja ladina orientatsiooniga grammatikatraditsioon ning sai alguse uus, soomesuunaline keelekäsitlusviis, mis on püsinud tänini.

Sisukord:
Alfred Bernhard Nobel
Füüsika
Keemia
Füsioloogia ja meditsiin
Kirjandus
Rahu
Majandus
2004. aasta laureaadid.

Juba väga ammustest aegadest on kogu maailma pühapaigad erinevatele põlvkondadele suurt huvi pakkunud. Muistsed legendid ja kirjatööd jutustavad sellistes kohtades toimunud erakordsetest sündmustest ning näib, et mõnedel kohtadel on võime tervendada keha, ülendada meeli, suurendada loomevõimet, arendada vaimseid võimeid või äratada vaimu. Sellised vaimsed kohad on jätkuvalt meie planeedi kõige austatumateks ja enimkülastatud paikadeks.

"Pühad paigad" viib globaalsele palverännakule, mis külastab 60 kõige jõulisemat ja aukartustäratavamat paika maakeral.

Lawrence E. Harrisoni ja Samuel P. Huntingtoni koostatud artiklite kogumik käsitleb kultuuri tähtsust inimarengus. Raamat analüüsib, kuidas väärtushinnangud kujundavad rahvuste arengutaset ja heaolu. Käsitletakse seoseid kultuuri, hariduse ja majanduslike huvide vahel, samuti poliitilisi ja sotsiaalseid muutusi.

Raamat annab põhiteadmisi ühiskonnaelu ametliku korralduse olemuse ja selles toimivate seaduspärasuste kohta.

Käsitletakse sotsiaalse reaalsuse, sotsiaalse süsteemi ja sotsiaalsete nähtuste ilminguid, olemust ja tähendust. Vaadeldakse ka põhiteadmiste rakendamise võimalusi konkreetse ametliku korralduse projekteerimiseks ja mõõtmiseks.

Raamat võiks pakkuda huvi kõigile, kelle töö eeldab ametliku korralduse loomise või selle asjakohasuse analüüsimise oskust. Samuti kõigile neile, kes tahavad ühiskonnas toimuvat mõista ning leida sotsiaalsetele probleemidele konkreetseid korralduslikke lahendeid.

Valik lavastaja, õppejõu ja eestlaste elulugude koguja ning talletaja Merle Karusoo (1944) mõtetest, esseedest ja kõnedest aastatel 1985–2019.
Kaks mõtet Merle Karusoolt:

„Ega ju midagi rohkemat siin ilmas ei olegi, kui kokkulepped inimeste vahel ja neist hoolimine, nendega arvestamine.”

„Üks õige asi, mida mina tean [28 aasta taguse] Põhiseaduse Assamblee tööst nimetada, oligi see hetk, kui Hando Runnel püsti tõusis ja ütles, et põhiseaduses peaks see kirjas olema, et töö on kõige väärikam eneseteostuse viis.”

 

Tuntud teoloog loeb ja mõtiskleb loetu üle, otsides reaal- ja humanitaarteaduslikest teooriatest nii postmodernse inimese kui ka iseenda usu ja uskmatuse juuri.

Pidades kogu teoses kinni majanduslikust ja evolutsioonilisest käsitlusviisist, uurib autor sotsialismi ja turukorra erineva moraali iseloomu, päritolu, valikuprotsessi ja arengut. Peale selle vaeb Hayek – viisil, mis kohati tuletab meelde Freudi „Tsivilisatsiooni ja selle ebakohti“, ehkki täiesti erinevatele järeldustele jõudes – tsivilisatsiooni hüvesid ja hinda, samuti tagajärgi, mis tuleneksid turukorra lammutamisest.

Esimene raamat "Mustast sarjast", sarjast, mis käsitleb inimeste rasket saatust maailma eri paigus. "Natašad" jutustab inimkaubandusest tänapäeval.

Ränk argielu sunnib paljusid inimesi otsima võimalusi teenida raha välismaal. Igal aastal müüakse aga seejuures paar miljonit noort naist inimkaubitsejate poolt seksiorjusse maailma arenenud riikidesse. Kanada ajakirjaniku laialdast tähelepanu äratanud raamat jutustab tema kohtumistest ohvritega nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani.