Kultuur ja ühiskond
See inglise kirjaniku ja raadiomehe Nigel Reesi huumoriga kirjutatud raamat käsitleb mitmekesist teemade ringi, nagu näiteks: kas teha endale tänapäeval tüli lauakommetest kinnipidamisega, kui nii paljud seda ei tee; kuidas kohelda viisakusetuid ja jämeda käitumisega müüjaid ja kliente; kuidas muuta nii kirjalikke kui ka suulisi suhtlemisnorme; kuidas organiseerida perekondlike sündmuste, tähtpäevade, pühade tähistamist väikestest koosviibimistest kuni pulmadeni välja; milline käitumine peaks valitsema tööl, turistide seas ning erinevast soost inimeste vahel.
Autorid pole taotlenud koostada kogu sotsioloogiliste uuringutega seotud küsimusteringi hõlmavat õpikut, vaid üksnes põgusat sissejuhatust, mis võiks ajendada asjahuvilisi, olgu nad kes tahes, sotsioloogia alal edasi õppima.
Suur rõõm on hoida käes raamatut, mis toetab meie haridusuuenduslikku liikumist. Roger Säljö monograafia „Õppimine tegelikkuses“ annab võimaluse näha kooliseinte vahel toimuvat uue, vahel ka ootamatu ja kentsaka nurga alt. Väga selgelt joonistub välja formaalhariduse „igavene häda“, et koolis pigem räägitakse maailmast kui elatakse selles, mille tulemusel osa õppureist ei suuda toimuvat mõista ja nad arvatakse ebaõnnestujate hulka. Kahjuks on negatiivne kogemus koolist sageli takistuseks õpingute jätkamisel täiskasvanueas. Eesti vabahariduse ülesandeks on täiskasvanute hariduspüüdluste toetamine. Seepärast loodame, et nii pedagoogidel kui andragoogidel on siit raamatust mõndagi õppida. Täiskasvanute koolitajad on oma 10-aastase tegutsemise jooksul mõistnud, et pedagoogiliste tagatubade tuulutamiseta pole loota energilist edasiliikumist õppiva ühiskonna suunas.
Lawrence E. Harrisoni ja Samuel P. Huntingtoni koostatud artiklite kogumik käsitleb kultuuri tähtsust inimarengus. Raamat analüüsib, kuidas väärtushinnangud kujundavad rahvuste arengutaset ja heaolu. Käsitletakse seoseid kultuuri, hariduse ja majanduslike huvide vahel, samuti poliitilisi ja sotsiaalseid muutusi.
Pidades kogu teoses kinni majanduslikust ja evolutsioonilisest käsitlusviisist, uurib autor sotsialismi ja turukorra erineva moraali iseloomu, päritolu, valikuprotsessi ja arengut. Peale selle vaeb Hayek – viisil, mis kohati tuletab meelde Freudi „Tsivilisatsiooni ja selle ebakohti“, ehkki täiesti erinevatele järeldustele jõudes – tsivilisatsiooni hüvesid ja hinda, samuti tagajärgi, mis tuleneksid turukorra lammutamisest.
Fenno-Ugria aastaraamatul „Soome-ugri sõlmed 2024“ on Karjala fookus nii Venemaa kui Soome poolelt; artikleid on Kaljo Põllu 90. sünniaastapäeva puhul, Arvo Valtoni mälestuseks, aga ka Viiburi linna ajaloost, ingerlaste, karjalastega seostuvate teemade eri käsitlusi, samuti ülevaade soome-ugri rahvaste kongressidest Venemaal 2024.
Televiisori sees on veel üks maailm. Palju suurem, kui üheltki ekraanilt välja paistab. See on apsude ja segaduste lõputu maailm. Sellese raamatusse on jäädvustatud lood, mis on pidanud vastu ajahambale. Nende lugude kangelased on telemaailma legendid: Valdo Pant, Hardi Tiidus, Rein Karemäe, Kalle Mihkels, Urmas Ott, Alice Talvik, Harri Kingo, Enn Eesmaa, Mati Talvik, Vahur Kersna, Marite Kallasma, Urmas Reitelmann ja paljud teised nii siin- kui ka sealpool kaamerasilma.
Kataloog Jõgeva Linnaraamatukogus 2005. aasta 21. veebruarist 21. märtsini üleval olnud näitusest „Aukirju, diplomeid ja tunnustusi erinevast ajast“, mille koostas Jõgeva Vallavolikogu muinsuskaitse komisjoni esimees, Jõgeva valla ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu „Ambior“ juhatuse liige, vallavolinik Juhan Reimann oma kogude põhjal.
Kas lõputu kasv piiratud planeedil on võimalik? Miks me usume, et majanduskasv on ainus tee õnneni?
Käesolev raamat ei ole pelgalt praeguse maailmakorra kriitika – see on radikaalne ja praktiline teekaart uue maailma ehitamiseks. Hickel viib lugeja teekonnale läbi ajaloo, näidates, kuidas kolonialismi ja ekspluateerimise pärand elab tänases majandussüsteemis edasi. Selle asemele pakub ta välja alternatiivsed viisid, kuidas korraldada majandust nii, et see teeniks inimeste ja planeedi heaolu, mitte kasumiahnust.
Ajal, mil Eesti poliitikud räägivad rohepöördest ja „puhtast tööstusest“, rajades samal ajal uusi tselluloosi- ja põlevkiviõlitehaseid, esitab see raamat ebamugava tõe: meie praegune lõputule kasvule orienteeritud majandusmudel on ummiktee. Kasvujärgne lahendus – tasaareng – pole vaesuse õilistamine, vaid teekond tõelise rikkuse ja tähendusrikka elamise juurde.
Astu välja mugavustsoonist ja julge mõelda teisiti. See raamat muudab su arusaama majandusest, progressist ja inimkonna tulevikust.
Kalju Suur (1928–2013) on teinud põhiliselt kultuuriteemalisi päeva- ja naljapilte, viljelenud akti- ja reportaažifotot ning portreed. Aastast 1964 on ta korraldanud 158 isikunäitust 17 riigis.
Kõnekunstist räägivad loendamatud raamatud, kuid ikkagi võib kõige haaravamalt rääkida just see kõnemees, kes pole neist ainsatki lugenud. Veelgi paradoksaalsemalt võib oraatorina põruda ka väga valgustatud lugeja ning pole üldse võimatu, et seda enam, mida rohkem ta on oratoorikat kirjasõnas uurinud. Vahel saavad asjad selgemaks läbikirjutatult, vahel on jällegi risti vastupidi. Eksimatult võib aga väita, et „Rõõmustada vanaema“ ei ole kaugeltki ainus arutlus kõnekunstist, mille tagakaanele sobib ideaalselt satiiriline hoiatus: ikka leidub eskimo, kes töötab välja juhendid Belgia Kongo elanikele kuuma ilma puhuks …
Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka.
Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil.
Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”
Silverwhite is a captivating exploration of the eastern Baltic nations' earliest history and interactions with Mediterranean and Near East peoples. This journey meticulously outlines an answer to the true whereabouts of Thule, the unearthly northernmost land of ancient legend. Although Silverwhite is grounded in classical literature and extensive historical, astronomical and geographical fact, Lennart Meri–foremost a writer and filmmaker–weaves his travelogue with poeticism.
Whereas a professional historian must show caution when using fantasy to patch gaps between facts, a poet is untethered. This epic work can also be read as a thriller: millennia ago, an enormous cosmic rock crashed into the Estonian island of Saaremaa. Through this extraordinary historical event, Meri brings together a curious cast including ancient Greeks, Arabs and Estonians.
All genuinely existed and met, even if their names have been lost to oblivion. When Meri wrote Silverwhite, Estonia was occupied; forced into the restrictions of Soviet Russian colonialism. His work was a balm against that closed-minded and unnatural state, offering the unmistakable message that the world has never been divided into isolated islands of civilisation.
Nations, eternally interconnected, have always shared knowledge and impacted one another in complex ways. Openness is inherent.
Vaid harva juhtub, et mõni inimene või mõni raamat ajaga mitte ei vanane, vaid nooreneb. Tuntud ajaloolase Lauri Vahtre "Suur pettumus" on selline erand. Esmatrükist möödunud 14 aastaga pole see teos mitte iganenud, vaid muutunud ajakohasemaks ja värskemaks. Kuidas saab ja kuidas ei saa ühitada mõisteid "mina", "meie" ja "nemad"; mis teeb rahvast rahva ja üksikisikust selle rahva liikme; kus on humanismi ning inimõiguste piirid; kus peituvad Lääne tsivilisatsiooni suurimad nõrkused ja ohud.
See teos annab võtme väärtuste üle järelemõtlemiseks, mida täna, 21. sajandi suhteliselt pidetus maailmas, väga vajame.
Geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant (1902–1978) oli üks neid, kes aidanud Eestit ja eesti teadust maailmakaardile viia.
Tartu näitel linnageograafia klassikas auväärse koha leidnud mees, kes veendunud rahvuslasena – Eesti Rahvuslaste Klubi asutajaid ja selle häälekandja ERK pea- ja tegevtoimetajaid – mõtiskles sügavalt Eesti geopoliitiliste probleemide üle (nt. asend, geograafiline kuuluvus või ka eluruum). Mees, kes rektori ametikohal hoidis ja säilitas meile 1941–1944 Tartu Ülikooli, pidi viimaks lahkuma Eesti isamaalt, leides uue elupaiga Rootsi Kuningriigis, nimelt Lundis. Seda ja teda silmas pidades on tabavalt üteldud; “Eesti kaotus sai Rootsi võiduks.” Nõukogude Eestis fašistiks nimetatud Edgar Kanti pärandit avalikult ei tuntud ega tunnustatud.
Käesolev kogumik tähendab tänuväärselt head algust selle rikkaliku “päranditombu” avamiseks, esitades kokku 60 kirjatööd reisikirjast alates teadusliku artiklini välja. Kõigepealt õpetab autor meile “matkamist ja rändelu”, seda nii ruumis kui ka ajas, minevikus ka, pidades selle metafüüsiliseks loomuks “iseenda jalul käimist”.
Ea Jansen on ajaloolasena tegev olnud juba 1949. aastast. Tema uurimisvaldkonnaks on olnud aeg valgustusest venestuseni. Käesolevasse raamatusse on valitud Ea Janseni viimaseaegsed (so alates 90. aastatest) kirjutised, mis on kirja pandud eri laadi artiklite ja arvustustena erinevatele väljaannetele.
Raamat sisaldab vaateid eestlaste ajaloolisele teele alates nendest aegadest, mil talupoeg alles jõudis heatahtlike baltisaksa publitsistide ja pastorite teadvusse, ning mil vaieldi tema võimaliku tuleviku üle.
Ajakirjanik Enno Tammeri kogumik sisaldab nii seni avaldamata kui ka varem ilmunud ajakirjanduslikke töid.
Uutest töödest on mahukamad peatükid "Edgari sünnisaladus ja lapsepõlv", mis annab lugejale mõtlemisainet, kust on pärit tänane tipp-poliitik Edgar Savisaar ning miks ta ise sellele küsimusele eri aegadel erinevaid vastuseid on andnud. Peatükk on varustatud dokumentaalsete materjalidega.
Samuti on eraldi peatükk "Lõpparve rongaemadusega", kus kriminaalkorras süüdi mõistetud Enno Tammer analüüsib, kellele tegelikult oli protsessi vaja ning kes seda suunasid.
Giacomo Leopardi on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca.
1845. aastal ilmunud "Mõtted" on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust...
Artikleid aastatest 2010–2020.
Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema.
See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel.
Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.
Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.
Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.
Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI
"Põhja ja itta" eesmärgiks on lugeja tutvustamine uurali keelte varasema uurimisloo huvitavamate lehekülgedega, eriti aga suurte keeleuurimisretkedega, mis on tehtud ülemöödunud sajandil ja eelmise sajandi alguses. Et lugejat viia lähemale vastavale keskkonnale, on ulatuslikult tsiteeritud mitme uurija reisikirju, milles kajastuvad retkede rõõmud ja vaevad ning leidub alusa põnevaid detaile läbitud alade ja kohatud rahvaste kohta.
Pearõhk raamatus on asetatud obiugrilastele ja samojeedidele. Vaatlused piirduvad 1917. aastaga, sest pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni siirdusid Nõukogude Liidus asuvad uuralilased täiesti uude ajastusse, mille vaatluseks peab iga rahva kohta avaldatama eri teoseid.
Selles mahukas raamatus tehakse juttu eurooplaste käsutuses viimase kahesaja aasta jooksul olnud kultuurisaaduste – romaanid, dokumentaalkirjandus, õpikud, eneseabi raamatud, ajalehed ja ajakirjad, kontsertmuusika, muusikainstrumendid ja noodid – loomisest, levitamisest ja tarbimisest.
Räägitakse ka lauljatest, heliloojatest ja muusikavirtuoosidest; mitmesugustest teatrižanridest, kaasa arvatud ooper; filmikunsti sünnist ja kasvust läbi kogu 20. sajandi; ringhäälingu tekkimisest ja arengust; eri muusikavormide, sealhulgas levimuusika, ülemaailmsest levikust; mõningate jutustavate žanrite, näiteks järjejutuna ilmuvate romaanide ja koomiksite kokkupuutekohtadest; ajakirjanduse levikust; ja illustratsioonide osatähtsusest raamatutes ning perioodilistes väljaannetes.
Lõpuks heidetakse pilk ka vanemate kultuuritarbimise vormide (näiteks muuseumide) uuenemisele ja interneti arengule.
Raamat vastab küsimustele: Kas egoism on edukam elustrateegia kui koostöö ja teistega arvestamine?
Miks on isasel paabulinnul nii ohtlikult värvikirev ja mõttetult suur saba? Mis sunnib inimest kulutama aastaid raamatu kirjutamisele või pillimängu lihvimisele? Mis teeb tippteadlased, -kunstnikud ja -kirjanikud nii populaarseks? Miks on laia joonega inimesed vastassoole ülimalt atraktiivsed? Vaid efektiivsusel ja ratsionaalsusel põhinevaid teooriaid aluseks võttes ei ole kunsti või filantroopia vajalikkust võimalik seletada.
Autori arvates saab aga paljusid muidu raskelt seletatavaid inimkäitumise ja kultuuriliste nähtuste põhjusi seletada kulukate signaalide mõistega.
„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella H. Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941–2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.
Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.
„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.
Selles raamatus jutustab üks vanaisa oma kogemustest üheteistkümne lapselapsega, kuidas ta õpetas neid tegema asju „vanaisade moodi".
Näiteks viisakat käitumist, enda ja teiste austamist, lihtsate toitude valmistamist, rõivaste ja jalatsite korrashoidu, armastust looduse ja aiatöö vastu, suhtlemist sõpradega, esmaabi andmist, lõbusaid vanaaegseid mänge ja veel palju muud.