Tema jaoks polnud kunagi ühtegi isandat olnud, kuni kõrbe šeik ta südame endale nõudis.

Lõpuks nad peatusid, kuid Christina ei hoolinud enam millestki, ta ei tahtnud enam isegi mõelda. Ta tõsteti jälle maha ja ta jalad värisesid all. Ta polnud alla andnud, kuid teadis, et joosta on mõttetu. Päike pimestas teda mõnda aega, kui keegi koti tal peast ära tõmbas. Kui ta jälle nägijaks sai, seisis üks lühikest kasvu kohalik ta ees. See andis talle rüü ja paelaga neljakandilise riidetüki, mis oli beduiinide peakate. "Kufiyah," ütles kohalik riidetükile osutades. Siis võttis ta Christinal tropi suust ja kõndis eemale.