"Daphne du Maurier' tõenäoliselt kõige kuulsam romaan "Rebecca" on raamat saladusest ja kirest, reetmisest, armastusest ja mõisast nimega Manderley. Noorel proua de Winteril, kes saabub mõisa, tuleb silmitsi seista mälestustega esimesest proua de Winterist, veetlevast Rebeccast, majapidajanna proua Danversi fanaatilise truudusega eelmisele perenaisele, oma mehe rusuva vaikimisega ning tundega, et ka Manderley ise ei taha teda omaks võtta.

"Rebeccat" peetakse autori parimaks romaaniks ja ilmumisaastal, 1938, oli see Inglismaal loetavaimaks raamatuks."

Inglise naiskirjaniku Daphne Du Maurier (1907-1989) nimi pole eesti lugejale päris tundmatu, ehkki ennekõike teatakse teda kui režissöör Alfred Hitchcocki kuulsate ekraniseeringute "Linnud" ning "Rebecca" kirjandusliku algallika loojat. Käesolev romaan, mille maaliliseks fooniks on vana Prantsuse loss ja tegevusajaks aasta 1955, on üks autori tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid (samuti ekraniseeritud) ning seda võiks lühidalt nimetada teisikuromaaniks. Ent põneva hoogsa süžee arendamine pole autorile omaette eesmärk; romaanil on ka psühholoogilist usutavust ning sügavust; peategelase teiseks meheks olemisega kaasneb kogu aeg vastutusemotiiv – uute, võõraste tegude ja neist tulenevate tagajärgede suhtes.

Loos jälgitakse mehe tegusid, kes pärast oma hooletusse jäetud naise surma kahtlustab, et naise vaim elab tema aias asuvas vanas õunapuus, mille ta otsustab eemaldada, kuid ei jõua kunagi seda teha. See on tema viga.