Ta kattis näo kätega ja pistis töinama.

„Üldiselt ei nuta ma kunagi,“ lausus ta läbi pisarate. „See tuleb üksnes väsimusest ...“ „Teie eest hoolitsemine pole kerge töö,“ sõnas Clyde.

See pahameele ja pilke segu mehe hääles ajas ta marru. Ta oli sattunud õudsesse olukorda, aga mehele teeb see naja.

„Käige siit minema!“ surus ta läbi nutu.

Mees ei lausunud sõnagi, ainult ohkas. Kui Melanie julges vaadata, mida ta teeb, nägi ta kohkudes, et Clyde on võtnud ta sõnu tõsiselt ja lähebki minema. On ta tõesti otsustanud teda siia üksinda jätta? Mäherdune julmus!