Tooted

1242. aasta 5. aprillil Peipsi järve idakaldal maha peetud Jäälahing on väheseid ajaloosündmusi, mida teavad Eestis ja meie idanaabri Venemaa pool peaaegu kõik. Iseasi, mida nad täpselt teavad või arvavad teadvat. Et Jäälahing on tihedalt seotud hilisema Moskva suurvürsti- ja tsaaridünastia esiisa ja õigeusu pühaku Aleksander Nevski isikuga, on teema juba sajandeid olnud teravalt ideologiseeritud, kangelasmüüti pakendatud. Sellest lahingust suurvenelaste rahvustunde upitamiseks loodud müüt ei haaku samas kuigi hästi allikaist teadaoleva ega üldise ajalootaustaga. Ometi on Jäälahing tänuväärne teema, jutustamaks mitte ainult sellest ammusest kokkupõrkest, vaid üldse tollasest ajast, oludest ja inimestest. Jäälahingus peegeldub see kauge ajastu nagu veetilgas.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

„Kas sa kuulsid, et emme suri ära?“ küsis viieaastane Séamas, kes oli äsja saanud uued velvetpüksid ja kepsles nüüd rahvahulgas rõõmsalt ringi. See rahvahulk oli tulnud tema rinnavähki surnud ema peiedele. Edaspidi pidi perekond koristamise, söögitegemise, kooliskäimise, majapidamise, pesupesemise, nägelemise ja kokkuhoidmisega toime tulema ilma emata, kes seni oli kogu seda rüselevat kaost ohjes hoidnud. See on lugu Põhja-Iirimaa poisist, kes kasvas 1990ndatel aastatel üles suures perekonnas Põhja-Iirimaal Derry lähedal. Iirimaa rahutused olid selleks ajaks enamjaolt minevikuks saanud ning poliitika asemel huvitus väike Séamas dinosaurustest ja traktoritest. Katoliikliku iiri suurpere kasvuloos on läbisegi naer ja lein, religioon ja sündsusetud naljad, perekonnakroonika ja Iirimaa lähiajalugu ning kõike kroonib peategelase tõdemus, et Jumal on mõnikord ikkagi paras jobu. Ennekõike on see aga lugu kangelaslikust isast, kes kasvatas üles mitte lihtsalt üksteist last, vaid üksteist parimat sõpra.

Pedagoog Peep Leppik on töötanud kümmekond aastat üldhariduskoolis, 37 aastat kutseõppeasutuses, olnud koolidirektor ja õppealajuhataja ning 15 aastat külalislektor Eesti kõrgkoolides. Oma kogemustepagasit on ta püüdnud mõtestada läbi teaduseprisma ja uuringute. Peep Leppiku sulest on ilmunud 15 raamatut. Käesolev kogumik sisaldab nii varemilmunud artikleid kui reisikirju, andes ülevaate autori suhetest kooliilmaga ja ilmakooliga.

Luuletaja ja tõlkija, esseisti ja õppejõu Hasso Krulli 50. juubeliks ilmunud autori enese koostatud kogumik. Raamat koosneb kahest eraldiseisvast osast: "Pesast" ja "Munast", esseedest ja luuletustest. Krull ühendab oma loomingus mängleva kergusega erinevaid tasandeid, nii võivad tema esseed vahel mõjuda nagu luuletused ja luuletused nagu esseed.

Pane vaim valmis, et hakata nuputama täitsa uusi leiutisi! Siit saad sa teada, kuidas asju ja ideid luua, paremaks teha ja proovile panna. Kui oled mõne ägeda leiutise juba välja mõelnud, õpid seda ka valmis tegema ja maha müüma. Sind ootavad magusad katsed, roboti ehitamine ja ennenägematu soengu meisterdamine. Raamatus leidub isegi kaasaskantav töökoda – lehed, mida lõigata, voltida ja kleepida, et saaksid oma leiutise teoks teha. MEGAHOIATUS: pärast selle raamatu lugemist hakkab leiutamine sulle meeldima!

Sebastian Haffneri „Ühe sakslase lugu" räägib esimesest kolmest aastakümnest ühe targa ja järjekindla mehe elus. Peenest irooniast ehtsa raevuni ulatuval moel vaatab Haffner oma meenutustes 1939. aastal vahetu tunnistajana tagasi Saksamaal kogetule. See oli tappidest lahti maailm: 1923. aasta kappav inflatsioon, nälg ja küllus käsikäes; bruuni ussina tänavail looklevad natsirongkäigud, tõstetud käed ja „Heil Hitler!"; poliitilised mõrvad ja juutide vaenamine; erakondade radikaliseerumine ja kulminatsioonina Hitleri nimetamine riigikantsleriks. Aastaid hiljem, 1938, õnnestub autoril, kes ise pole ei rassiliselt ega poliitiliselt ohus, aga kes ei suuda natse taluda, pääseda pagulusse Inglismaale, kus ta võib läbielatust vabalt kirjutada: pealtnägijana seletada, kuidas Hitler võimule pääses. Need mälestused jäid lõpetamata ja ilmusid alles 2000. aastal autori pärandist.

Saaremaaga seostuvad meil esmalt kadakad ja tuulikud, suurepärased rannad ning spaad. Lisaks loodusobjektidele on Saaremaal arvukalt ajaloolisi vaatamisväärsusi: kirikud, mõisaansamblid, muinaseestlaste linnused, vanad talukompleksid ning Kuressaare linnus. Albumis on kujutatud Saaremaad, tema loodust, elanikke ja ehitisi nii, nagu need nägid välja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil enne Teist maailmasõda. Albumi koostamisel on silmas peetud temaatilist mitmekesisust ja saartele iseloomulike objektide ja tegevuste kajastamist. Piltidel on mõisad, kirikud, koolid, tööstused, sadamad, tuletornid, tuulikud, külad, kõrtsid, samuti rahvakultuur ja saarte unikaalne loodus jms. Piltide esitus algab Muhumaalt, kulgeb üle Saaremaa ja Vilsandi ning lõpeb Ruhnu saarega. Piltide autorite seas on niisugused Eesti fotoajaloo tuntud nimed nagu Johannes Pääsuke, Carl Sarap, vennad Parikased, Nikolai Königsfest, Carl Bulla ja Carl Kirschhoff. Pildiallkirjad on eesti, soome ja inglise keeles. Album on valminud kirjastuse Argo ja Saaremaa Muuseumi ühistööna. Kasutatud on nii Sven Karjahärmi vanade fotode kollektsiooni kui ka Saaremaa Muuseumi rikkalikku fotokogu. Album ilmub kirjastuse Argo sarjas "Vana Eesti: ehitised ja innimesed". 2006. aastast alate on ilmunud 13 albumit.