Tooted

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani „Metsa tütar“, mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel. „Eike“ on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

«Kuninglikku perekonda» lugedes tekib tunne, nagu viibiksid sealsamas -- palees, lossis -- umbes ühe jala kaugusel sellest erakordsest naisest, kuninganna Elizabeth II-st, kes on kogu maailma võlunud juba pool sajandit. Üks esimesi liigutusi, mis Elizabethile titeeas selgeks õpetati, oli rahvale lehvitamine. See on iseloomulik seik kuningannast, kes pole veel küll Inglismaa pikima valitsusajaga majesteet, kuid on ära teeninud kõige rohkem tööd teinud monarhi tiitli. Tema kuldjuubeli aastal maalib tunnustatud kuninglik biograaf Robert Lacey siin sellest haruldasest naisest seni kõige intiimsema portree -- koos eriti särava pildiga tema viiskümmend aastat kestnud abielust salapärase ja vastuoksliku prints Philipiga. See on kaasakiskuv pajatus 20. sajandi sündmustest Inglise kuningakojas -- Edward VIII troonist loobumisest kuni teadjate jahmatama paneva jutuni -- siin esmakordselt avalikkuse ette toodud -- dramaatilistest sündmustest, mis järgnesid printsess Diana surmale. See raamat on samavõrd institutsiooni kui üksikisiku elulugu. Põnevate üksikasjadega kirjeldab Robert Lancey varasemate ajastute kuldjuubeleid: George III pidustuste ajal jagati vaestele siidrivaate; kuninganna Victoria ajal nähti sel kuninglikul sündmusel esimest korda pressigaleriid, esimest märki üha olulisemaks muutuvast massimeediast.

Romaan, mis kujutab endast perekonnasaagat, algab 1919. aasta kevadel, kui sõjaväehaiglas sureb kapten Vernet. Temast jäävad maha noor naine ja kolm alaealist tütart. Tollal oli kodanlaste pedantsetes ringkondades kohustusliku leina pikkus seitse aastat ja seda ettekäändeks tuues kapseldub noor lesk jonnakasse vaikimisse, tõmmates kaasa nii oma ema kui ka tütred. Kadunud kapten Vernet’st luuakse viirastuslik mehekuju, kes on ühtaegu olemas ja olematu, elus ja surnud.

Tütred saavad hariduse, üks neist oskab seda kasutada, teised mitte. Abielluvad nad kas armastusest, varanduslikel kaalutlustel või meeleheitest ning saavad lapsi, kellesse tahtmatult süstivad ettekujutuse viirastuslikust mehest. Leidmata toetust isadelt, kelle emad on neile valinud, ei oska pojad kasvada meesteks, tütred aga ei tea, kas nautida tärkavat iseteadvust või unistada maskuliinsest kangelasest.

Lisaks ühiskonnas toimuva panoraamsele lahkamisele on autor loonud terve rea erakordselt ilmekaid karaktereid koos igasuguste inimlike veidrustega, vürtsitab mõningaid kirjeldusi paraja irooniaga ja lisab siia-sinna musta huumorit. Võimsalt mõjuvad tema romaani läbivad kujundid. Ligustrihekid, valgete kivikestega kaetud aiateed, poonimisvaha lõhn ja veidi kõrbenud ploomimarmelaad rändavad ühelt leheküljelt teisele, ühest elupaigast teise otsekui põlvkondadevahelised köidikuid, millest vabanemine on raske. Kauneim ja täpseim kujund selle raamatu mõtte edastamiseks on musta ja valge äravahetamine fotonegatiividel: surmast saab elu ja elust surm.

Poja imetleva pilgu all tantsivad nad Nina Simone'i lauldava "Härra Bojangles'i" saatel. Nende armastus on maagiline, pöörane, lakkamatu pidupäev. Nende elus pole ruumi muule kui ainult naudingutele, fantaasiatele ja sõpradele. Ootamatusi täis ekstravagantne ema annab tooni ja hoiab ohje enda käes. Tema on see, kes võttis perekonda ka neljanda liikme – korteris ringi uitava suure eksootilise linnu Preili Superkasutu. Ja just ema tõmbab neid pidevalt poeesia ja meeletuste keerisesse. Ent ühel päeval läheb ta üle piiri. Isa ja poeg teevad kõik, et paratamatut ära hoida, et pidu, maksku mis maksab, jätkuda saaks.