Tooted
„Ikka veel“ on nii ajakajaline kui ka autori lapsepõlve vaatav luulekogu. Kuidas rääkida sellest, millest kõnelemiseks pole sõnu? Kuidas leida üles hääl, kui eluaeg on õpitud vaikima? Selles luulekogus saab isiklikust poliitiline, sisekaemusest kasvab välja otsekohene pilguheit süsteemile, mis vaikimisi loob võimalused vägivallaks. „Ikka veel“ astub vaikusest välja, hülgab dogmad, loob end uueks.
Carolina Pihelgas (1986) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes on avaldanud nii luuet kui ka proosat. Temalt on ilmunud muu hulgas luulekogud „Kiri kodust“, „Pimeduse pisiasjad“ ja „Valgus kivi sees“ ning romaanid „Vaadates ööd“ ja „Lõikejoon“, viimane pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse preemia. „Ikka veel“ on Carolina Pihelga seitsmes luulekogu.
Carolina Pihelga romaan „Vaadates ööd“ räägib mäletamisest, kadunud ruumidest, tuhmunud ajast ja vaikivast vägivallast. Ema palub tütrelt abi oma päritolu väljaselgitamisel ning tütar on nõus teda aitama, kuigi tema enda lapsepõlv oli kõike muud kui lihtne ja turvaline. Romaan viib kaasajast 1940ndate Venemaani, Harku töökolooniast rahuliku Nõmme äärelinnani. Kuidas otsa vaadata kõigele sellele, mida tegelikult näha ei tahaks, sellele, mida oled lootnud unustada? „Vaadates ööd“ on Carolina Pihelga esimene romaan.
Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.
Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma.
„Vernoni” looja, endine seksitöötaja, pornoajakirjanik, nüüd rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist Virginie Despentes on Eestis seni pigem tundmatu autor, kui tema kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimeline film välja arvata. Oma Subutexi-triloogias pigistab Despentes teadlikult sotsiaalset närvi täpselt sealt, kust valutab, ning talletab seejuures elegantse kergusega kaasaegsete kõnekeelt.
„Sa oled minu jaoks ikka ja alati täielik müstika – sa ei tee kunagi päris seda, mida oodatakse, aga lõpuks jääb ikka see mõte, et vedas, nii oligi parem,” ütleb Vernonile tema sõber, varalahkunud rokklaulja Alex Bleach iseendaga filmitud intervjuus, mis toob „Subutexi” triloogia esimesest osast lugejale tuttavaks saanud tegelased viimaks kokku. Lisaks lindistusele närib neid ka mure tänavale sattunud Vernon Subutexi pärast, kes aga ei näe oma olukorda päris nii, nagu eeldada võiks. Tema ümber koondub värvikaid tegelasi kõikidest Pariisi kihtidest ja nurgatagustest – nii murtud kangelasi kui ka veendunud paariaid, elavaid, surnuid, vahepealseidki – ja ta paneb nad kõik tantsima.
Vernon ja pealtnäha täiesti kokkusobimatute sõprade punt korraldab Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes salapidusid. Hellitavalt konvergentsideks nimetatud tantsuöödel kogetakse seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. Kuuldus Vernoni salapärastest DJ-võimetest levib kulutulena ja põrandaalune idülliulm võiks isegi püsima jääda, kui sellesse ei sekkuks välismaailm, mis on vahepeal hoopis vastupidises suunas liikunud. „Vernon Subutex 3” tegevustik jõuab 2015. ja 2016. aasta sündmusteni, mis raputasid meiegi maailma. Virginie Despentes’i tegelased tunduvad meile aina tuttavamad, nende tunded justkui meie endi omad. Subutexi triloogia viimases raamatus lahenevad nii mõnedki mõistatused, et teha ruumi järgmistele, ja igal lugejal tuleb tahes-tahtmata järele mõelda, „miks peaksid sotsialiseeritud isikud soovima labaste harmooniate saatel rumalasti niheleda”.