Tooted

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. "Elav ookean" viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel. Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks. Londoni Kuninglik Selts nimetas "Elava ookeani" üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust. Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele.

Perioodilisustabel on üks inimkonna suuremaid saavutusi, ent ühtlasi ka hindamatu aardelaegas täis lugusid kirest, seiklustest, reetmisest ja sundmõtetest. Kaasakiskuvad ja hämmastavad faktid süsiniku, neooni, räni, kulla ja teiste elementide kohta jutustavad lugusid nende rollist inimkonna ajaloos, rahanduses, mütoloogias, sõdades, kunstis, mürgitamistes ja (tihtilugu) hullumeelsete teadlaste elus. Marie Curie õhutas kolleegide naistes armukadedust, kui kutsus nende mehi kappi, et näidata neile pimeduses helendavat katseklaasi. Lewis ja Clark neelasid ringi reisides elavhõbedakapsleid ja nende laagrikohad on siiani tuvastatavad maapinnas sisalduva mürgi põhjal. Miks Gandhi vihkas joodi, miks jaapanlased tapsid Godzilla kaadmiumi sisaldavate rakettidega ja miks telluur tekitas ajaloo kõige veidrama kullapalaviku? See raamat annab vastused kõigile küsimustele alates Suurest Paugust kuni aegade lõpuni. Amazon valis "Haihtuva lusika" 2010. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka ning see kandideeris ka Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinnale.

Kaartidel on veider võim äratada uudishimu ja sütitada kujutlusvõimat ka neis, kes koolis geograafiatunde silmaotsaski ei sallinud. „Kaardikirg“ kõneleb selle tulemusena sündinud lugudest, millest enamik on naljakad, mõned ehmatavad, üks koguni kriminaalne ning viimne kui üks silmaringi tublisti avardav. Olemata ise geograaf, suudab 2011. aastal Amazoni 20 parima raamatu hulka valitud „Kaardikire“ autor Ken Jennings rääkida kartograafiast ja geograafiast nauditavalt ja kõigile mõistetavalt. Jennings astub igas peatükis sisse uude kaartidega seotud valdkonda. Ta vaatleb kaupmehi antiikkaartide laadal ja harutab lahti haruldaste kaartide haruldase varguse loo, kohtub kõiki maailma riike külastanud „süsteemsete reisijatega“, sukeldub maailma suurimasse kaardivaramusse USA Kongressi raamatukogus, hulgub geopeituritega kõige veidramatesse paikadesse peidetud aarete otsingul, muretseb ameeriklaste geograafilise kirjaoskamatuse üle, uurib fantaasiakaartide joonistajate mõttemaailma, seikleb koos maanteehuntidega ning imetleb kõiketeadjatest teismelisi geeniusi National Geographicu geograafiaviktoriini finaalis.

Raamatule on eessõna kirjutanud Tartu Ülikooli geograafia osakonna emeriitdotsent Heino Mardiste.

 

Uuriv mõistus tahab kõike teada. Raamat on jaotatud kaheksasse peatükki, mida täidavad küsimused ja vastused inimese ja tema loodu teemal: raamat käsitleb inimese bioloogiat ja täienduseks leidub siin noppeid keemiast ja füüsikast. Küsimuste skaala algab tsivilisatsiooni saaduste juurest, jätkub inimkeha ja selle talitlusega ning jõuab välja jalustniitvate nuhtlusteni, inimkeha töös hoidvate mehhanismideni ning tervisevaldkonna viimaste moeröögatusteni.

Andrew Balmford viib meid haaravale reisile seitsmesse maailma paika, kus ta süveneb looduskaitse kohati lausa pööraste mastaapidega edulugudesse. See raamat inspireerib ja julgustab meid püüdlema jätkusuutliku maailma poole, mis oleks sõbralik ja elamisväärne paik ka meie lastele. Raamatu võtmeks on positiivne lähenemine. Jah, tööstusrevolutsioonijärgse aja jooksul oleme poole võrra vähendanud looduslike liikide arvukust ja nende elupaiku. Klaas on pooltühi – ent samal ajal on see ka pooltäis. Rohkem kui pool troopilistest vihmametsadest siiski veel kasvab. Enamik korallrahusid on alles. Rohkem kui miljardist elanikust hoolimata elavad Indias endiselt leopardid ja karud, krokodillid ja hundid.