Tooted

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. "Elav ookean" viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel. Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks. Londoni Kuninglik Selts nimetas "Elava ookeani" üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust. Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele.

Uuriv mõistus tahab kõike teada. Raamat on jaotatud kaheksasse peatükki, mida täidavad küsimused ja vastused inimese ja tema loodu teemal: raamat käsitleb inimese bioloogiat ja täienduseks leidub siin noppeid keemiast ja füüsikast. Küsimuste skaala algab tsivilisatsiooni saaduste juurest, jätkub inimkeha ja selle talitlusega ning jõuab välja jalustniitvate nuhtlusteni, inimkeha töös hoidvate mehhanismideni ning tervisevaldkonna viimaste moeröögatusteni.

Andrew Balmford viib meid haaravale reisile seitsmesse maailma paika, kus ta süveneb looduskaitse kohati lausa pööraste mastaapidega edulugudesse. See raamat inspireerib ja julgustab meid püüdlema jätkusuutliku maailma poole, mis oleks sõbralik ja elamisväärne paik ka meie lastele. Raamatu võtmeks on positiivne lähenemine. Jah, tööstusrevolutsioonijärgse aja jooksul oleme poole võrra vähendanud looduslike liikide arvukust ja nende elupaiku. Klaas on pooltühi – ent samal ajal on see ka pooltäis. Rohkem kui pool troopilistest vihmametsadest siiski veel kasvab. Enamik korallrahusid on alles. Rohkem kui miljardist elanikust hoolimata elavad Indias endiselt leopardid ja karud, krokodillid ja hundid.

"Kui te järgmine kord läbi pargi jalutate, leidke aega ja küsige, mida võilill murul näeb. Millist lõhna tunneb rohi? Katsuge tammepuu lehti teadmisega, et puu jätab puudutuse meelde. Puu ei jäta aga meelde teid ennast. Teie seevastu võite meelde jätta selle kindla puu ja kanda mälestust temast endas terve elu." Tel Avivi ülikooli teadlane Daniel Chamovitz kirjeldab oma värskes raamatus, mida ja kuidas tajuvad ja kogevad taimed. Kõige värskemate teadustööde kaudu tutvustab autor taimede "tundeelu", tõmmates paralleele inimmeeltega: tuleb välja, et inimestel on päevalillede ja tammepuudega päris palju ühist. Ta demonstreerib, kuidas taimed tunnevad ära, mis on ülal ja mis all; kuidas nad teavad, et naabrit ründab näljaste putukate parv, ja kas nad oskavad vääriliselt hinnata Led Zeppelini muusikat. Puudutuste, heli, lõhna, nägemise ja isegi mälu ilmingud panevad Chamovitzi arutlema, kas taimed võiksid olla koguni teadlikud oma ümbruskonnast. Raamat annab lugejale haruldase võimaluse kiigata, milline paistab maailm murule meie jalge all, lillele meie nina ees ja puudele, mille otsa me ronime.

Null, tühjus, eimiski, olematus. Mitte milleski peitub palju rohkemat kui me arvatagi oskame. Teadlased on juba pikki sajandeid olnud veendunud, et mittemiski on võti mõistmaks absoluutselt kõike – miks osakestel on mass või kuidas universum laieneb – ilma mittemiskita oleksime me täpipealt eikuskil. Absoluutne null (kõige külmem võimalik külm) ja platseebo, kõigile matemaatikatundidest tuntud null, lambipirnide, ülijuhtide, vaakumi, tumeenergia, ja aja sünni hämmastav võim – need kõik on mitte millegi erinevad tahud.

Joshua Foeri „Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus“ on haarav lugu noorest ameerika ajakirjanikust, kes, hakates kirjutama reportaaže mälu meistrivõistlustelt, leiab end ootamatult võistlemas USA mälumeistrivõistluste esikohal nimel. See viimse leheküljeni pingeline lugu on raamiks enneolematule ekspeditsioonile mäluavarustesse, mille käigus autor paljastab mälu varjatud mõju meie igapäevaelu kõikidele aspektidele. „Tantsib Einsteiniga“ pakub muuhulgas teravmeelset sissevaadet mälusse kultuuriajaloo kontekstis, mille eesmärk on kummutada meie senised valearusaamad inimmälust. Foer tutvub parimatest parimate „mäluatleetide“ käe all iidsete mälutehnikatega ning süveneb keskaegsete õpetlaste salanippidisse, mille abil nood suutsid pähe õppida terveid raamatuid. Kõige selle tulemusel avastab autor, et hoolimata üldlevinud arvamusest, mille kohaselt on hea mälu „looduse kink“ või „jumalik anne“, on tegelikult igaüks meist võimeline drastiliselt oma mälu parandama.