Tooted

2009. aasta 23. septembri varahommikul kõlab häire – Västbergas röövitakse sularahakeskust. See on Rootsi ajaloo kõige suurejoonelisema röövi avapauk. Röövijad saabuvad helikopteriga ja politseil ei jää üle muud kui pealt vaadata, kuidas nad ligi 40 miljoni krooniga õhku tõusevad ja kaovad. Ainsatki lasku laskmata.

Jonas Bonnier on kirjutanud tempoka loo, mis põhineb tegelike röövijate ülestunnistustel. Põnevik sisaldab ohtralt šokeerivaid detaile selle ülimalt hästi ettevalmistatud ja unikaalse röövi kohta. Aeglaselt, kuid kindlalt kulminatsiooni poole arenevatel sündmustel on peaaegu filmilik kvaliteet. Rahvusvaheline huvi romaani vastu on suur, tõlkimise õigused on müüdud 33 keelde ning Netflix on ostnud filmiõigused.

 

Elulookirjeldus, mille on oma käega kirja pannud Tiberius Claudius, Rooma imperaator, kes sündis 10 aastat enne ning mõrvati ja kuulutati jumalaks 54. aastal pärast meie ajaarvamise algust.

Romaani tegevuspaik on väike kaevandusküla Bestwood. Peategelane Paul, kellel on edukad vend-õde William ja Annie, elab koos oma alkohoolikust isa ja intellektuaalist emaga. Kuigi Paul õpib alles koolis, peab ta vabrikus töötama. Kuid töö jääb Pauli sagedasti kimbutavate haiguste tõttu pooleli. Kui Paul kohtab Miriamit, saab alguse armastuslugu. Tüdruku tugev ja võimukas iseloom ning Pauli ema ülihoolitsev armastus oma poja vastu loovad peagi pingelise õhkkonna. Pauli elu kulgeb vaikselt edasi, ja ka armastatud vahelduvad, kuid loo peajooneks jäävad siiski ema ja poja vahelised suhted, mis leiavad kulminatsiooni romaani lõpus. Inglise kirjanik D. H. Lawrence (1885–1930) on kuulus oma realistliku esitlusviisi poolest, mis talle omal ajal ka pisut ebameeldivusi tekitas. Nimelt ei soovinud kirjastajad avaldada Lawrence'i teostes sisalduvaid erootilisi kirjeldusi, mida peeti pikka aega heale maitsele vastuvõetamatuks. Oma esimese ja samas autobiograafilise romaani "Pojad ja armastajad" (1913) kirjutas David Herbert pärast ema surma, kellega kirjanikul olid väga lähedased suhted. Kuigi esialgu lükati raamat tagasi, saatis seda pärast ilmumist ääretu edu. Tegemist on ühe esimese inglise romaaniga, mis kirjeldab lähemalt töölisklassi eluolu ja ellusuhtumist. See on realistlik lugu, milles kirjanik ei püüa tõde ilustada, vaid sätib selle lugeja ette täies ilus ja armetuses.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."