Tooted

Romaani tegevuspaik on väike kaevandusküla Bestwood. Peategelane Paul, kellel on edukad vend-õde William ja Annie, elab koos oma alkohoolikust isa ja intellektuaalist emaga. Kuigi Paul õpib alles koolis, peab ta vabrikus töötama. Kuid töö jääb Pauli sagedasti kimbutavate haiguste tõttu pooleli. Kui Paul kohtab Miriamit, saab alguse armastuslugu. Tüdruku tugev ja võimukas iseloom ning Pauli ema ülihoolitsev armastus oma poja vastu loovad peagi pingelise õhkkonna. Pauli elu kulgeb vaikselt edasi, ja ka armastatud vahelduvad, kuid loo peajooneks jäävad siiski ema ja poja vahelised suhted, mis leiavad kulminatsiooni romaani lõpus. Inglise kirjanik D. H. Lawrence (1885–1930) on kuulus oma realistliku esitlusviisi poolest, mis talle omal ajal ka pisut ebameeldivusi tekitas. Nimelt ei soovinud kirjastajad avaldada Lawrence'i teostes sisalduvaid erootilisi kirjeldusi, mida peeti pikka aega heale maitsele vastuvõetamatuks. Oma esimese ja samas autobiograafilise romaani "Pojad ja armastajad" (1913) kirjutas David Herbert pärast ema surma, kellega kirjanikul olid väga lähedased suhted. Kuigi esialgu lükati raamat tagasi, saatis seda pärast ilmumist ääretu edu. Tegemist on ühe esimese inglise romaaniga, mis kirjeldab lähemalt töölisklassi eluolu ja ellusuhtumist. See on realistlik lugu, milles kirjanik ei püüa tõde ilustada, vaid sätib selle lugeja ette täies ilus ja armetuses.

Kõigest mõni nädal pärast Teche'i kaldal paikneva kunagise uhke Rosebanki istanduse pärimist saab David Patin surma segastel asjaoludel puhkenud põlengus, mis hävitab talle kuulunud populaarse New Orleansi restorani. Ta tütart Viviani ja abikaasat Charlotte'i tabab šokk, kui nad avastavad, et perekonna rahaasjad on sama kehvas seisus kui nende ainus vara Rosebank. Taskus hotelli juhtimise diplom, toeks ema restoranipidamise kogemused, otsustab Vivian Patin perekonna taas jalule aidata ning restaureerida metsistunud ja lagunev Rosebank vana hea Louisiana võludega puhkekeskuseks. Kuid Viviani unistus ähvardab muutuda õudusunenäoks, kui ta leiab võsastunud krundilt perekonna advokaadi laiba, roos rinnal ja põsel säravpunane huulepulgajälg. Ühtäkki hakkab Vivian kartma, kas keegi ei ihu hammast Rosebankile ja Patini perekonnale ning kas isa surm oli ikka õnnetus. Rahulolematu kohaliku politsei tööga, pöördub Vivian abišerif Spike Devoli poole, kes on nutikas, aus ja sitke. Kuid nende vahel süttivad tunded sunnivad Spike'i Viviani pakkumisse ettevaatusega suhtuma -- kuni ta avastab, et Vivian võib osutuda järgmiseks ohvriks. Kui Rosebankis leiab aset järgmine julm mõrv, saab selgeks, et mängus on kõrged panused, ning nüüd peavad Spike ja Vivian ise mõrvari kinni püüdma... enne kui ta taas tapatööle asub.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."