Tooted

Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised.

Tuntud koomiku Stephen Fry poolt ümber jutustatuna saavad nad veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks. Majesteetlik ja naistemaias Zeus, armukade Hera, armutu Artemis, särav Apollon ja paljud teised tuttavad, kuid siiski kauged tegelased saavad inimliku näo ja ärkavad taas kord ellu. Raamatust, kus jutustatakse Kreeka jumalate, titaanide ja teiste ajaloo koidiku müütiliste olendite sünnist ja elust enne inimesest kangelaste tulekut, saame muuhulgas teada, miks pole mõistlik oma naist pahandada, isegi kui oled suur jumal Uranos, miks valmistas Athena sünd jumalate kuningale Zeusile omajagu peavalu, miks ei ole olemas rohelisi ja koobaltsiniseid inimesi ning palju muud.

Romaani tegevuspaik on väike kaevandusküla Bestwood. Peategelane Paul, kellel on edukad vend-õde William ja Annie, elab koos oma alkohoolikust isa ja intellektuaalist emaga. Kuigi Paul õpib alles koolis, peab ta vabrikus töötama. Kuid töö jääb Pauli sagedasti kimbutavate haiguste tõttu pooleli. Kui Paul kohtab Miriamit, saab alguse armastuslugu. Tüdruku tugev ja võimukas iseloom ning Pauli ema ülihoolitsev armastus oma poja vastu loovad peagi pingelise õhkkonna. Pauli elu kulgeb vaikselt edasi, ja ka armastatud vahelduvad, kuid loo peajooneks jäävad siiski ema ja poja vahelised suhted, mis leiavad kulminatsiooni romaani lõpus. Inglise kirjanik D. H. Lawrence (1885–1930) on kuulus oma realistliku esitlusviisi poolest, mis talle omal ajal ka pisut ebameeldivusi tekitas. Nimelt ei soovinud kirjastajad avaldada Lawrence'i teostes sisalduvaid erootilisi kirjeldusi, mida peeti pikka aega heale maitsele vastuvõetamatuks. Oma esimese ja samas autobiograafilise romaani "Pojad ja armastajad" (1913) kirjutas David Herbert pärast ema surma, kellega kirjanikul olid väga lähedased suhted. Kuigi esialgu lükati raamat tagasi, saatis seda pärast ilmumist ääretu edu. Tegemist on ühe esimese inglise romaaniga, mis kirjeldab lähemalt töölisklassi eluolu ja ellusuhtumist. See on realistlik lugu, milles kirjanik ei püüa tõde ilustada, vaid sätib selle lugeja ette täies ilus ja armetuses.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."