Tooted
Poliitika, intriigid ja kired möllavad iga riigi võimukoridorides. Francis Urquhartil on oma inimene iga poliitilise saladuse lähedal ja ta on peaministriks saamise nimel valmis petma kõiki neist. Mattie Storin on auahne noor reporter, kellele meeldib otsida meediaspinnide tagant tõelisi lugusid. Kui ta komistab kõige kõrgemale tasemele ulatuva skandaalse finantskorruptsioonivõrgustiku otsa, tõotab ta tõe päevavalgele tuua. Ent selle teostamiseks peab ta võitlema ka omaenda deemonitega ning panema mängu kõik, isegi oma elu.
Cassie Dalton, rikka rantšoomaniku lesk, on noor, kaunis ja isepäine. Ta hoiab oma püssi käepärast, et see ebameeldivuste puhul pihku haarata – ja too sirgelt sadulas istuv jõuline võõras mees näeb välja nagu kutsumata külaline. Ent just siis, kui naine seda nägusat paharetti oma maa pealt minema käsutab, tutvustab mees ennast. Ta on Drew Dalton, Cassie surnud abikaasa isemeelne poeg, ning tulnud oma pärandust nõudma. Ta ei suuda kuidagi uskuda, et tema isa on abiellunud selle särava noore iludusega ja et naisel on väike poeg, keda ta ema peab raudkindlalt isa seaduslikuks pärijaks.
Seisame pidevalt silmitsi muutustega: turu kõikumised ja ebastabiilne majanduskeskkond, tehnoloogilised läbimurded ja geopoliitilised olud. Alex Budak selgitab, kuidas juhtida ning viia ellu positiivseid muutusi ning säilitada paindlikkus ja otsustavus kõikvõimalikes oludes, alates rohujuuretasandist kuni globaalsete liikumisteni välja.
Edu ei saada neid, kes jäävad ootama õigeid olusid või kes eeldavad, et ainuüksi juhirollist piisab mõju avaldamiseks. Võidavad hoopis liidrid, need, kes veenavad, inspireerivad, ehitavad kestvaid partnerlussuhteid ja kujundavad seeläbi uued mängureeglid. Budaki käsiraamat ei ole pelgalt inspiratsiooniallikas esimeste sammude astumiseks, vaid praktiline teejuht, mis põhineb tema loengutel California Berkeley Ülikoolis, kus ta on koolitanud tulevasi liidreid ja innovaatoreid. Veenvaid lugusid toetab muutuste looja lõuend, tööriist, mille abil ideid struktureerida, parendada ja samm-sammult realiseerida.
"Nii vara!" imestab Kaili.
"Kella viieks aurasid taadil kartulid laual ja siis ei aidanud jutt ega nutt, muud kui maast lahti ja sööma! Ja kohe raamatud kotti ja vöö vööle! Viis kilomeetrit läbi metsa - see andis parasjagu mõõta - ja siis veel kaks üle lageda põllu. Aga aega oli ka, nii et aitas. Sai seda teed mitmet viisi peeneks tehtud, kuid mõnikord jõudsime poistega ikkagi nii vara koolimajasse, et see oli alles pime. Ja siis need kojuminekud -! Missuguseid ringe sai tehtud ja mida kõik nähtud! Mäletan: küla lõpus Sule aida taga kasvas hiiglasuur õunapuu, veel südatalvel tilkusid selle otsas jäätanud pabulad. Käisime neid kaigastega maha pildumas. Ükskord juhtus Sule papi nägema - lubas püssiga põrutada. Oleksid sa näinud, kui palju meil siis jalgu all oli! Otse üle põllu metsa poole, nii et lumi lendas! Kus olid ikka ajad! Aga nüüd - passi koolimaja ees bussi ja ole kukupai. Saad ehk mõnikord teisele sumkaga võmmu vastu selga anda, ja see on kõik su lõbu ning laul! Vähevõitu, eks ole!"
Peet räägib nii valjusti, nagu ei istukski ta vagunis võõraste inimeste seas. Et tema jutuvada takistada, küsib Kaili võimalikult vaikselt:
"Kas sa oma emast ja vennast midagi oled kuulnud?"