Tooted

Henriku Liivimaa kroonika on 13. sajandi Eesti ja Läti ajaloo tähtsaim allikas. Kui Henriku töö oleks kaduma läinud, teaksime õige vähe Baltimaade vallutamise käigust 12. sajandi lõpust 13. sajandi teise veerandi alguseni. Meil poleks õiget ettekujutust kangelaslikust visadusest, millega esivanemad püüdsid kaitsta oma õigust vabale elule, visadust, mis lubas neil nähtavasti siiralt öelda, et nad ei alistu seni, kui maal leidub veel aastavanune või küünrapikkune poisike. Käesoleva raamatuga on see kroonika jälle esitatud eesti lugejale.

Äsja emapuhkuselt naasnud kohtuarheoloog Ruth on parajasti hädas laveerimisega emaksoleku ja töö vahel, kui ta kutsutakse uurima Norfolki kauges rannikunurgas päevavalgele ilmunud inimluid. Lihtsamaks ei muuda olukorda seegi, et juhtumi juures viibib peainspektor Harry Nelson, Ruthi tütre isa, kes on aga teise naisega abielus. Selgub, et kuue mehe luud, käed selja taha seotud, pärinevad teisest maailmasõjast, selle rannikuriba jaoks drastilisest ajajärgust.

Kodukaitse veteran Archie Whitcliffe vihjab saladusele, mida vanad sõdurid on lubanud oma elu hinnaga hoida. Siis aga Archie tapetakse ja kohale ilmub keegi Saksa ajakirjanik, kes otsib infot operatsiooni „Lucifer“ kohta, millega britid plaanisid peatada Saksamaa sissetungi, ja teavet võimalikust brittide sõjakuriteost. Milles seisnes operatsioon „Lucifer“? Ning kes on valmis tapma, et saladust pidada?

Elly Griffithsi kolmas romaan ei sisalda mitte ainult suurepärast müsteeriumi, vaid jälgib ka keeruliste ja mõnikord lausa ebasümpaatsete tegelaste käekäiku.

Turuplatsil lebasid maas dinka mehed. Minu vanemad olid kodus, meie farmis. Olin väga hirmunud ja tahtsin olla seal, kus olid suuremad lapsed Gourionist. Neil oli kästud mul silm peal hoida. Nüüd olid nad aga hoopis eemal ja ma ei julgenud nende juurde minna. Vaatasin ringi, kas kusagilt pole äkki abi loota, kuid kõik, keda turuplatsil nägin, olid liikumatult maas lamavad mehed, nende haavadest voolas veri, millest tekkisid pisikesed lõputa jõed. Ma ei olnud seni kunagi näinud surnuid. Kui meie külas mõni vanem inimene ära suri, siis ei lubatud väikesi lapsi neid vaatama. Nüüd aga nägin ma rohkem surnuid, kui suutsin kokku lugeda, mõned neist olid ilma peata, mõnest jäi aga mulje, nagu oleks ta otsustanud ise tolmusele turuplatsile pikali heita ja uinuda. Mida ma tundsin? Jah, minu käest on sageli küsitud, mida ma sel hetkesl tundsin, ja selle peale ei oska ma vastata muud, kui et ma polnud kunagi tundnud nii suurt hirmu, peataolekut ja abitust ei enne ega pärast seda. Tahtsin näha oma ema, tahtsin näha oma isa, kes oleks tõstnud mind oma õlgadele ja kandnud sealt minema. Mul oli korraga nii palju tundeid, et ühel hetkel ei tundnud ma üldse enam midagi. Kogu mu ihu ja hing olid muutunud ühtäkki tuimaks ja mul jäi vaid oodata, millal mindki tapetakse.