Tooted

Sellest suvest saab uue elu algus! Aria Summers teab, mida tahab: elu maanteedel oma kallis raamatupoeks ümber ehitatud matkabussis, seltsiks parim sõber Rosie. Ja raamatud. Palju raamatuid. Kindlasti, päris kindlasti ei oota ta tundeid, mis temas Jonathaniga kohtumisel endast märku annavad, ega ka naljakaid äpardusi, mis justkui iseenesest kaasnevad sooviga eitada südame kutset. Aria on abikaasa surma järel armastuse leidmise mõttest loobunud ja elab nüüd kaasa armastuslugudele, mis leiavad aset raamatulehekülgedel. Ühest armastusest elust piisab täielikult. Niisiis püüab Aria Jonathani unustada ja asub teele, et veeta Prantsusmaal raamatute ja sõprade keskel elu parim ja meeldejäävaim suvi. Aga kas võib juhtuda, et see retk muudab Aria elu alatiseks? Imeline lugu raamatute tervendavast jõust ning austusavaldus armastuslugude autoritele ja lugejatele!

Ungari usundi ja kombestiku erijooned semiootilisest vaatenurgast ning etnosemiootika kujunemislugu on käesoleva raamatu keskmes. Kuri silm, etnilise identiteedi seosed usundiga, pulmatavandi sümbolkeel, erilised hauamärgid – nende teemade kaudu on lugejal võimalik tajuda ungari kultuuri tekstuuri ja saada osa selle eripärast. Raamat annab ülevaate ka etnosemiootika arengusuundadest.

2004. aastal ilmunud "Kolm päevikut" käivituvad päevaga, mil Ingrid Bergmanil diagnoositakse vähk. Sellest hetkest jälgitakse paralleelselt umbes seitsme kuu jagu kolme erineva inimese päevikuid - Ingrid Bergmani, Ingmar Bergmani ja Maria von Roseni oma. Viimast peeti seni Ingrid Bergmani eelmisest abielust pärinevaks tütreks, kuid raamatus selgub, et tegelikult on tema isa Ingmar Bergman. "Kolm päevikut" on sügavalt isiklik perekonnalugu.

Lähed lilledega garderoobi, võtad grimmi maha -- see on väga hea tunne. Aga lähed tänavale, ja ongi läbi kogu see eufooria! Sest seal võib olla juba bandiit, nuga taskus! Näiteks eile istusin volikogus ja veendusin järjekordselt, et kui oleksid head kirjanikud ja teravmeelsed näitlejad näinud seda jama, mis seal toimub, siis oleks sellest saanud sihukese estraadietenduse, et siga ka ei söö. Ma arvan, et mina annan Kroonikale rohkem lugejaid juurde kui Kroonika minule publikut. Platooniline vahekord, naine kui sõber, ei ole mind elus kunagi huvitanud. Ma tegin väga valesti, et ma teatri ära andsin. See oli minu elu kõige suurem viga.